Tekst ja fotod: Marek Kusmin

 

Kuigi koduses fotoriiulis seisab ka pikemaid teleobjektiive, 400 millimeetrini välja, on viimastel aastatel kujunenud nii, et üldjuhul on mul kaamera ees "lühemad torud". Eelkõige fiksid. Kindlasti ei tähenda see seda, et ma oleks zoomid maha kandnud. Kaugel sellest - kui aus olla, siis väga paljud neist piltidest, mis fiksidega tehtud on, oleksid praktilises mõttes sama head saanud ka mu lemmikzoomi, Nikkor AF-S 24-70mm f/2.8 või siis ka vana kooli Nikkor AF 18-35mm läbi tehtuna.

Siiski on teatud nüansse, miks otsustasin oma fikseeritud fookuskaugusega objektiivide sekka soetada veel ühe, juba mainitud 24-70 kõrvale justkui üleliigsena tunduva objektiivi - ei anna ju 20 millimeetrit erilist võitu või muutust võrreldes 24 millimeetriga. Veelgi enam, mul on ju nö lühema otsa poolt riiulist võtta ka Sigma poolt meisterdatud 12-24mm ja Nikkor 18-35mm… Milleks siis veel üks “toru”? Põhjus ei peitu tegelikult selles, mida, vaid kuidas pildistan. Nimelt olen viimasel ajal avastanud enda jaoks pika säriajaga pildistamise lusti. Pikkade säriaegade all pean antud kontekstis silmas säriaegu 3-10 minuti vahel, kuigi on tehtud ka selliseid poole tunni pikkusi pilte. Päevasel ajal pildistamiseks tuleb minutiteni jõudmiseks keevitaja varustusse kuuluvaile sarnased klaasid hankida, et sensorini jõudvat valgust piisavalt, nii 10, 13 või 16 stoppi alla suruda. Siit saavadki alguse piirangud, mida objektiivi valikul arvestama pean. Esiteks, et sobi objektiivid, millel puudub filtrikeere ja mille esimene lääts “punnitab” pikalt ettepoole. Põhjus selles, et ma ei kasuta suuri, 150x150 mm filtreid vaid piirdun 100x100 mm filtritega ning neid ei ole võimalik “punnsilmade” ette panna. 12-24 langeb välja. Kuid 24-70 ning 18-35 püsivad ju ikka konkurentsis, neile ju saab panna filtrihoidiku? Tõsi. On pilte, mis ongi nendega tehtud. Kuid kergema, väiksema (võrreldes 24-70ga) ja vähemate “väntadega” objektiivid annavad siin teatud eelise.

Esiteks, kuna zoomi pole, ei saa see ka paigast minna. Zoom võib paigast minna näiteks filtri kinnitamisel pärast kaadri paikasättimist, aga eriti tundlikuks läheb asi siis, kui pildistada suure nurga all ülalt alla või alt üles - siis võib gravitatsioon üpris hõlpsast vaikselt zoomi venitada või kokku pressida. Teiseks, zoom on ka üsna raske ja füüsiliselt pikk, horisontaalsuunas pildistamisel on küll fookuskauguse soovimatu muutumise risk väiksem, aga samas kipub nüüd raskusjõud objektiivi kangemalt allapoole kallutama (pikkus ja mass tekitavad arvestatava jõuõla). Tõsi, raskekaallasest statiiv ja steroididel statiivipea suudavad sellele piisavalt hästi vastu seista, aga siiski. No ja kolmandaks võib lisada lihtsalt mugavuse - kõiksugu kraami on niigi üsna palju vaja kaasas tassida, kilogrammise 24-70 asemel mõni väike ja kerge teravat pilti joonistav objektiiv on ka ses osas märksa meelitavam.

Pakutavat uurides ja kõrvutades jõudsingi välja Nikkor AF-S 20mm f/1.8-ni. Miks mitte f/1.4? Senini olen Nikkori fiksidest kasutanud just neid f/1.8 liini omi ning need on ennast näidanud igati heast küljest. Lahtine ava koondab teravuse piisavalt kitsasse vahemikku ning joonistab kena bokeh, pika säriajaga piltide juures kasutan nii kui nii eelkõige ava väärtust f/8. Hind ja kilogrammid mängivad loomulikult samuti rolli.

Valik on nüüd põhjendatud. Mida siis selle objektiiviga teha saab? Pilte. Teravaid pilte. Lähedalt. Laialt haaratud fooniga. Järgnevalt mõned pildid, mis näitavad objektiivi “haaret” (valisin vaid sellised, kust pole midagi cropitud).

Nikkor AF-S 20mm f/1.8 võimaldab teravustada päris lähedale - pildistatava saab fookusesse nii 10 cm kaugusel objektiivi esipinnast. Võiks öelda, et pilt peaaegu makro. ;) Lisades sellele vaatenurga laiuse (94º täiskaadri puhul) saab ka üsna väikesed objektid kaadrisse koos laiema tükiga foonist. Teravustamisest veel nii palju, et ega seal midagi väga palju keerata pole - minimaalselt kauguselt lõpmatusse jõuab fokusseerimisrõnga veerand pöördega. Seega ka autofookuse töö käib mõistliku nobedusega (käsitsi teravustamine muidugi selle võrra kannatab). Viimane meetrites väljendatud märge enne lõpmatust on 0.4 ning sealt skaala lõppu jõudmine võtab veel vaid ~1/12 täisringist. Naljaga pooleks võib öelda, et väiksema ava korral ja paari-kolme meetri pealt pole enam teravustamisele suurt tähelepanu vaja pöörata.

Lisaks muudele ka üks igasuguse kunstilise väärtuseta proovipilt -  kärbseseen ei ole küll pildistatud minimaalselt võimalikult kauguselt, aga näitab teravussügavust ja bokeh’d suurima ava korral.

Kokkuvõttes võin tõdeda, et Nikkor AF-S 20mm f/1.8 jääb kindlasti minu fotokotis üsna standardseks varustuseks. Ta ei tõrju küll täielikult välja oma lähimat kotikonkurenti, milleks on Sigma 35mm f/1.4 Art, ka seda tarvitan jätkuvalt, aga olen märganud, et 20mm püsib kaamera ees üsna pikalt, päevast-päeva. Kui keegi küsib, mis hinde sellele objektiivile panen, siis vastus oleks, et “ei saa halba sõna öelda”. Lihtsalt polegi nagu midagi negatiivset öelda.

Suurema resolutsiooniga originaalid on nähtaval siin.