Blogi
Nikon D5 – tõeline murdja (03.08.2016)
Tekst ja fotod: Kaupo Kikkas
Nikoni uus lipulaev D5 kergitab fotograafias taas kaamerastandardeid, millest põnevamaid on uuel tasemel autofookus, taas kord edasi arenenud ISO tundlikkused ja 4k filmivõimalused.
Alustuseks.
Internetiavarustes on enam kui piisavalt ülevaateid uue kaamera tehnilistest võimalustest, kus üles saavad loetud peenemadki detailid, programmid ja nupukesed. Seega lähtun ülevaates oma reaalsetest kogemustest, mida uue kaameraga kahe nädala jooksul pildistades hankisin ja mida nüüd teiega jagada saan. Minu peamiseks valdkonnaks on muusikaga seotud fotograafia. Nii jõudsin uue kaameraga pildistama Odessasse, et teha kaanepilt David Orlowsky Trio uuele albumile. Edasi lendasin Milanosse, et portreteerida kontratenor Raffaele Pe’d ja maailmakuulsat vanamuusika ansamblit La Venexiana. Koju tagasi jõudes panin kaamera proovile rasketes lavavalguse tingimustes kontserdil ning testisin detailirikkust ja ulatust tehes portreeseeria looduses. Odessas töötasin naturaalse valgusega ja ISO tundlikkuse keskmise vahemikuga. Pildistamise kõrvalt sain teha triost ka ühe minifilmi. Milanos ja Eestis sain proovida kaamerat ka erinevas kunstvalguses ja nii madalate kui kõrgemate ISO tundlikkustega. Olid küll väga töökad kaks nädalat, aga palju asju jäi veel tegemata ja kindlasti on palju küsimusi, millele ma vastata ei oska. Kaadreid kogunes siiski ühtekokku rohkem kui 10 000. Keskendun ülevaates oma isiklikule kogemusele ja jätan testide refereerimise kõrvale.
Esimene kokkupuude.
Kuna olen eelnevalt pildistanud mitmete Nikoni profiseeria kaameratega, siis on D5 neile loogiline jätk ja kaamera istub vaistlikult kätte nagu valatult. Kaamera ergonoomikas ei ole ka suuri muudatusi, kui ehk vaid mõne nupu asetuse väike muutus. Sama saab öelda üldise käsitlemise, programmide ja kaamerast läbivaatamise kohta. Esimene märgatav muutus on LCD ekraan, mille pikslite arv on enam kui kahekordistunud ja mõjub vaadates koheselt detailsemalt ja kirkamalt. Ekraan on muutunud ka puutetundlikuks, mis võimaldab mitmeid toiminguid (näiteks fookuspunkti valik) otse ekraanilt teha. Olen pildistamisstiililt üsna vanamoodne ja mõnikord teen nalja, et minupoolest võiks kaameratelt ekraanid ka ära kaotada, kuid ekraani uuendus tuli tõeliselt välja filmimisel, kui teravustamisel ja detaili hindamisel oli uus ekraan tõeline kingitus.
Autofookusest.
Enne esimeste piltide tegemist olin juba eelnevalt kuulnud rohket kiitust uue kaamera autofookuse teemadel ja pean tõdema, et need kiitused vastavad ka tõele! Aastaid tagasi, kui vahetasin oma Canoni süsteemi Nikoni vastu, oli just autofookus see kaalukivi. Olin juba harjunud, et sisuliselt iga viies pilt oli pisut fookusest väljas. Korduvad kalibreerimised ei andnud, eriti äärmistele fookuspunktidele, ikkagi täpset fookust ja olin üsna meeleheitel. Kasutan pildistamisel väga palju lahtist ava ja sel puhul on ka 2-3 millimeetrit fookuse viga pildile tappev. Olin juba leppinud, et see peab olema mingil moel minu enda süü, aga võttes kätte teise kaamera oli see probleem kadunud. Kui välja arvata Nikon D800E tehasest tulnud esimene partii, kus tuli prisma ümber reguleerida, siis pole ükski mu Nikoni kaamera kalibreerimist vajanud ja neid kaameraid on kokku olnud juba kaheksa. Kindlasti on aeg edasi läinud ja usun, et kõik täna toodetavad kaamerad on paremini toimiva autofookusega, aga mulle tundub, et D5 paikneb siin ikkagi eraldi liigas.
Autofookuse puhul on kõik selle kaamera funktsioonid edasi arenenud. Fookuspunkte on rohkem, need paiknevad suuremal alal, on täpsemad, kiiremad ja nö targemad. Kõige lihtsam tõestus tuleb välja pilte sirvides. Tuhandeid pilte musta materjali ja fookuseveaga pilte praktiliselt pole. Minu nõudmised autofookusele on väga vanamoodsad (tahaks lihtsalt fookuses pilte), siis jälgivat ja 3D fookust ei jõudnud ma proovida. Samuti jääb minupoolt proovimata D5-e kroonjuveeliks olev maailma kiireim sarivõte.
Tundlikkusest.
Fotograafid, kes D5 omadustest arvatavasti maksimumi võtta suudavad, on eluslooduse pildistajad, spordifotograafid ja fotoreporterid. Need on valdkonnad, kus võimekas ja vastupidav kaamera, parim autofookus ja kõrged ISO tundlikkused on igapäevatöö lahutamatu osa. Minu töö ehk muusikute pildistamine, on enamasti suhteliselt planeeritud, aga ma pean pildistades alati arvestama, et õnnestunud kaader peab sobima ka plaadi kaaneks või suureks reklaamiks. Nii olen ISO tundlikkusi valides üsna konservatiivne. Veel mõned aastad tagasi oli minu jaoks tavapäraseid töid tehed tundlikkuse lagi ISO 400 (mitte küll dokumentalistika puhul). Järgmise generatsiooni kaameratega kerkis see vaikselt ISO 800-ni. D5puhul võib öelda, et ISO 1600 on minu uus ISO 400! Esmakordselt kannatab see ka arvutis särituse korrigeerimist ja vajadusel interpoleerimist ilma arvestatava müraprobleemita. Täpsemad mängureeglid paneb siin loomulikult paika valdkond ja iga fotograafi nõudmised ning D5-e uue sensori tundlikused on kasutatavad hoopis kõrgemate väärtuste juures. Dokumentaalses kontsertolukorras ja looduses tegin mõned pildid prooviks ka kasutades tundlikkust ISO 12 800. Kindlasti ei tohi unustada, et kõrgemad tundlikkused ei ole sõltumata arengust sama kvaliteetsed kui madalad ja põhjuseta lihtsalt igaks juhuks seda nuppu kruttida ei tasuks. Siiski on sensori tundlikkuse areng kindlasti ka minu jaoks D5-e kõige olulisem uuendus, kuna see pakub fotoesteetilises mõttes igale fotograafile täiesti uusi võimalusi sh pildistada olukordi ja sündmusi, mis ilma lisavalgust kasutamata seni püüdmatuks jäid.
Sensorist.
Kuivõrd D5 kaamera sensor on ehitatud sihiga just kõrgemate ISO tundlikkuste saavutamiseks, siis on ka minult küsitud kaamera madala tundlikkuse dünaamilise ulatuse kohta. See on väga hea, aga väärib ehk selgitamist, et kindlasti ei paku 20-ne megapiksliga ja nö hõredalt paiknevate suurte pikslitega sensor sama suurt ulatust kui 36-ne megapiksline D810-ne sensor. Viimane aga omakorda ei suuda pakkuda mingit konkurentsi kõrgemate ISO tundlikkuste juures. Arvata on, et iga fotograaf unistab kaamerast, kus oleks kombineeritud nende kahe parimad omadused. Kunagi see ehk saabki nii olema, kuid täna võib öelda, et see on sama, nagu proovida kokku panna sportautot ja metsaautot. Proovitakse koguaeg, aga parima tulemuse saavutamiseks nii metsas kui ringrajal on siiski vaja kahte erinevat autot.
Video.
Lõpetuseks kirjutan natuke minu jaoks suurimast üllatusest – liikuvast pildist. Kui siiani ei ole video teemadel Nikoni kaameratest palju olnud põhjust kirjutada, siis uue generatsiooni kaamerad D500 ja D5 on teisest puust. Video pilt on väga palju muutunud – uus profiilikurv ning oluliselt teravam ja detailsem kujutis. Sarnaselt fotoga kõrged müravabad ISO- tundlikkused. Filmimise puhul on parandatud ka kaamera käsitlemist ja funktsionaalsusi, lisandunud on mugavamad mikrofoni ja kõrvaklapisisendid ning ava muutmine filmimise ajal on väga sujuvaks saadud. Loomulikut on D5 nii oma ehituse, ergonoomika kui ka hinna poolest tippfotokaamera, millel on videovõimalused ja ei oleks mõtet seda hakata võrdlema videokaameratega. Mulle isiklikult on see väga hea uudis, sest saan hakata klientidele pakkuma rohkem ka liikuvat pilti, ilma vajaduseta kaasata selleks oluliselt lisatehnikat.
