Blogi
Valgel maastikul nurgelisi „kive‟ otsides (15.04.2016)
Tekst ja fotod: Timo Palo
1974. aastal rajati Norra keskosa mägismaale rahvuspark, mis kannab täna Dovrefjell-Sundalsfjella nime. Keskmiselt 1000 meetri kõrgusel asuv Dovrefjell on omamoodi arktiline enklaav, kus leidub mitmeid tõeliselt arktilisi taime- ja loomaliike nagu metsik põhjapõder, polaarrebane ja lumepüü. Ent rahvuspargi vapiloomaks on muskusveis, kes asustati siia Ida-Gröönimaalt pärast Teist maailmasõda. Tänaseks on populatsioon jõudnud ligikaudu 300 isendini.
Veebruaris pakkisin oma suusamatka varustuse ja sõitsin suusaretkele Dovrefjelli. Ühtlasi kavatsesin ka muskusveised üles otsida ja neid talvises keskkonnas pildistada ning filmida.
Mägimaastikul pole muskusveiseid sugugi lihtne leida, seda isegi talvel. Eemalt on raske aru saada, kas tegemist on loomade või kividega. Teinekord tuleb binokliga pikalt vaadelda, kas eemal märgatud kivid liiguvad või mitte. Ma olin siiski varem muskusveistega Gröönimaal kokku puutunud ja teadsin, et otsida tuleb nurgelisi ja tumedamaid kive.
Kaamera on minu matkakotis alaliseks kaaslaseks, ent sel korral võtsin peale pildistamise enesele lisaülesande – teha muskusveistest lugu ERR'i saatesarjale Osoon. Oma varasemast kogemusest teadsin, et muskusveis pole loom, kellele tihkaks külje alla ronida. Ohtu tunnetades võib muidu rahumeelne loom rünnata kiirusega 60 km/h. Inimesele ei jää sellisel juhul palju lootust. Surmaga lõppenud intsidente on Dovrefjelliski ette tulnud. Seega vajasin võimalikult ohutuks töötamiseks pikka teleobjektiivi.
Minu fotokotis on pikima objektiivi fookuskauguseks 200mm. Seda jääb aga väheks, kui soov on jäädvustada loomi ka isiklikuma külje pealt ning tabada detaile. Õnneks aitas hädast välja I AM PHOTOGRAPHER Pro Shop ja andis kaasa äsja uuenduskuuri läbinuna müüki jõudnud Nikoni superteleobjektiivi AF-S Nikkor 600mm F/4E FL ED VR. Selle objektiivi vanema versiooniga olin varasemalt korra kokku puutunud ja aimasin, mida oodata. Kuid juba esimene pilk objektiivi kompaktsele ja kergele kohvrile andis mõista, et järglase puhul on tegemist täiesti uue standardiga superteleobjektiivide maastikul. Objektiivi kätte võttes sai kohe selgeks, mis on uue versiooni üks kaalukamaid argumente vanema eelkäija ees. Kaasaja tehnoloogia ja materjalid on võimaldanud Nikonil 600mm F4 objektiivi kaalu vähendada peaaegu 1,3 kg võrra! Matkal, kus kõike tuleb endaga kaasa vedada, on see märkimisväärne kaaluvõit. Suusamatkal võrdub see näiteks päevase toidumoona kogusega. Peale objektiivi kaamera (D810) ette keeramist selgus, et kaalu vähenemine pole mitte ainus positiivne uuendus ja objektiiv üllatas ka tehnilise võimekuse poolest.
600mm F4 pole siiski nö. seljakoti objektiiv, mida kergekäeliselt matkale kaasa haarata. Suusamatkal on minu varustus aga enamasti järelveetavas kelgus ja kuna planeeritav retk polnud ülemäära pikk, siis osutus võimalikuks ka superteleobjektiiv kaasa pakkida. Oma laagrivarustust liigutasin ühest paigast teise suurel kelgul. Kuid muskusveiste juurde tegin telgi juurest päevaseid retki, võttes kaasa vaid vajaliku fotovarustuse. Objektiivi transportimiseks kasutasin siis väikest plastikust kelku, mille olin just sel eesmärgil kaasa toonud. Teleobjektiivi võtsin kelgust välja alles siis, kui eeltöö oli tehtud, ehk muskusveiste asukoht kindlaks määratud ja neid mõnda aega jälgitud. Edasi aga pakkus 600mm F4 loomade jäädvustamisel nauditavat elamust.
Muskusveis on mammuti kaasaegne, omamoodi jäänuk ürgaja imetajatest olles meile justkui elavaks sillaks tolle tuhandete aastate taguse perioodiga. Ürgne on ka muskusveise välimus; pikk ja kohati pulstunud karvkate, hirmuäratav sarvepaar, jässakas keha. Muskusveise tõeliselt arktiline ja omamoodi süngegi olemus paljastub iseäranis lumetormis, mida loomad edukalt trotsivad. Pika evolutsiooniteekonna jooksul on muskusveis talle omase kangekaelsusega trotsinud ka kõiki maailmas toimunud muutusi. Nikoni 600mm F4 osutus sobivaks objektiiviks looma süngesse olemusse süüvimiseks ja silma vaatamiseks. See aitas looma karakterit paremini tundma õppida.
Mägimaastik koos reljeefi iseärasustega tingis sageli pildistamiskoha valiku ja palju võimalusi ette- või tahapoole liikumiseks ei olnud. Vahel juhtus, et 600mm fookuskaugus oli isegi liialt pikk selleks, et loomade tegevus kaadrisse mahutada. Mul oli tühimik 200mm ja 600mm vahel, kuigi vajadusel sain kasutada ka 1,7x konverterit. Isegi kui tahapoole liikumine pika objektiivi puhul on võimalik, tasub vahel siiski eelistada lühemat fookuskaugust. Mida vähem on õhku pildistatava ja kaamera vahel seda teravam on üldjuhul ka kujutis. Talvel on terava kujutise saamine pika vahemaa tagant just problemaatiline lumetuisus või tugeva õhuväreluse korral, mis on probleemiks iseäranis vastu madalalt langevat valgust pildistades.
600mm F4 objektiivi pakutav teravus ja detailsus on suurepärane, seda ka kesistes valgusoludes ja keeruliste ilmastikuolude puhul. AF töötas laitmatult ja kiirelt, isegi lumetuisus. Kui enamasti oled harjunud lumesaju korral usaldama pigem manuaalfookust, siis seekord AFi täpsus ja kiirus üllatas ning vajadust MFi peale lülituda praktiliselt ei tekkinud. Filmimise režiimis kasutasin küll vaid MFi. Kui sageli on AF objektiividega käsitsi teravustamine filmimise režiimis problemaatiline, siis uuel 600mm F4 objektiivil on fokuseerimisrõngas meeldivalt sujuv ja piisavalt pika käiguga. See võimaldas fookusega mängimist esi- ja tagaplaani vahel. Peale filmimise oli MF abiks ka öisel pildistamisel live view režiimis teravustades.
Kasutasin objektiivi toekal videopeaga varustatud statiivil. Kuuvalgel ööl pildistades läks aga vaja pikki säriaegu (kuni 1/8 sek). Tugevas tuules on paraku nii pika teleobjektiivi vibreerimine paratamatu ja teravat pilti keeruline saada. Siin tuli appi VR, mis vaikselt töötades tegi head tööd.
Filmimisel 600mm fookuskaugusega on väiksemgi objektiivi värin pildis märgatav. Olgu statiiv ja selle pea kui head tahes, siis tugevas tuules jääb paratamatult ühest kinnitusest objektiivi jalal väheks. Stabiilsete filmikaadrite saamiseks oleks vajalik objektiiv statiivile kinnitada vähemalt kahest punktist. Üks toetuspunkt peaks kindlasti objektiivi esiotsas paiknema. Mõnevõrra aitas vibratsiooni vähendada varjuki eemaldamine ja sedasi tuuletakistuse vähendamine. Puhta heli saamiseks VRi filmimisel ei kasutanud.
Tugeva tuulega kaasneb enamasti lumetuisk. Seoses varjuki eemaldamisega kartsin, et pean hakkama pidevalt objektiivi esiläätse pühkima. Oma üllatuseks aga märkasin, et vaatamata suhteliselt soojale ilmale ei jäänud lumi siiski esiläätsele pidama ja see püsis puhas. Hiljem sain teada, et põhjuseks võis olla uue objektiivi esiklaasile pandud fluorkate, mis hülgab vett ja tolmu.
Nikoni 600mm F4 töötas laitmatult igasugustes ilmastikuoludes. Telgiga talvel matkates peab olema vaid tähelepanelik, et ükskõik millise ettekeeratava objektiivi ja kaamera vahel poleks suurt temperatuurierinevust. Vastasel juhul tekib kondensaat. Kaasas olnud 1,7x konverter andis fookuskauguseks juba 1000mm. Kuigi kasutasin seda kombinatsiooni harva, siis AFi töös ei täheldanud mingit tuntavat muutust.
Peaaegu kahe Dovrefjellis veedetud nädala jooksul pakkusid muskusveised meeldejääva elamuse. Nikoni uus 600mm F/4E FL ED VR on kahtlemata tänase inseneriteaduse tippsaavutus. Objektiiv võimaldas muskusveiseid jälgida ja nende tegevust jäädvustada esireast, ilma, et pidanuks loomadele ohtlikult lähedale minema.
