LINNUVAATLUSTE AEG ON KÄES! (03.03.2016)

Tekst ja fotod Triin Leetmaa

Linnuvaatlustega alustades piisab korralikust binoklist, kuid kui tekib soov kaugemal tegutsevaid linde paremini näha on vaatlustoru möödapääsmatu. Valida saab paljude erinevate tootjate ja mudelite vahel. Mina otsustasin Nikon EDG Fieldscope 85-A ja EDG 16-48x/20x-60x Zoom okulaari kasuks.

Olles linnuvaatluseni jõudnud läbi loodusfotograafia oli minu jaoks enesestmõistetav, et pean saama vaatlustorust paistvat pilti ka jäädvustada (inglise keeles digiscoping). Selleks võib kaamera (kasvõi nutitelefoni) lihtsalt vastu vaatlustoru okulaari asetada või kasutada optiliste läätsedega adapterit. Mõlemal juhul on vaatlustoru justkui manuaalse fookusega teleobjektiiv.

Esimene süsteem on universaalsem – kõigi tootjate vaatlustorud sobivad kõikmõeldavate kaameratega, sest põhimõtteliselt pildistatakse okulaari poolt tekitatud kujutist. Sarnaselt saab jäädvustada ka binoklist paistvat kujutist. Kaamera fikseerimiseks vaatlustoru suhtes kasutatakse spetsiaalseid kaabelpäästikuga varustatud konsool (digiscoping bracket). Nikon pakub konsoole nii COOLPIX (FSB-UV konsool) kui Nikon 1 (DSB-N1 konsool) seeria kaameratele. Olenevalt kaamera, vaatlustoru ja okulaari kombinatsioonist ning pildistamise seadetest võib esineda tugevat vinjeteerumist, varje ja peegelduva valguse laike pildil. Viimaste vältimiseks saab okulaari ja kaamera objektiivi vahe katta musta riidega. Kirjeldatud süsteemi suurimateks plussideks on selle hind, universaalsus ja kerge kaal, miinusteks aga enamasti kesine pildikvaliteet („määramispiltideks“ üldjuhul siiski piisav) ja oht, et kompaktkaamera liikuv esilääts läheb vastu okulaari ning läätsed saavad kahjustada.

Teine variant on kasutada spetsiaalseid vaatlustoru ja kaamera vahele asetatavaid adaptereid, mis ühendatakse kaamera objektiivikinnitusega. Nikoni tootevalikus on adapterid Nikon 1 ja Nikoni peegelkaameratele.

Nikon 1 kaamera-adapter DSA-N1 fikseeritakse kruviga kinnituse abil vaatlustoru okulaari külge. Seetõttu on kaamera vaatlustoru telje suhtes optimaalses asendis ja kaamera sensorile ei pääse kõrvalt valgust. Ühtlasi saab kaamera vaatlustoru küljest kiiresti eemaldada kui on soov lihtsalt läbi okulaari vaadata. Kahjuks ei ole võimalik adapterit kasutada suum-okulaariga. Pildistada saab nii avaprioriteedi kui manuaalses režiimis (keskelekaalutud säri mõõtmine). Suurendus sõltub kasutatavast okulaarist ja sujuvalt seda muuta ei saa. Tegu on kompaktse lahendusega, mis hinna poolest jääb konsoolide ja peegelkaamera adapteri FSA-L2 vahele (jättes arvestamata okulaari ja kaamera hinna).

Minu fotovarustusse kuulub Nikon D800 peegelkaamera ja seega  valisin FSA-L2 peegelkaamera-adapteri (sobib kõigi Nikon F-kinnitusega kaameratega), mis tuleb ühendada vaatlustoru okulaari asemele. EDG 85-A vaatlustorul on selleks ilmastikukindel bajonettkinnitus.

FSA-L2 adapteriga saab Nikon EDG Fieldscope 85-A vaatlustorust täiskaadersensoriga peegelkaamera ees 3,5x suurendusega 500-1750mm f/5,9-21 manuaalse fookusega suumobjektiiv. Tavalisest objektiivist erinevalt vaatlustorul ava muuta ei saa vaid see oleneb kasutatavast suurendusest. Fokusseerimine toimub vaatlustorul oleva fokusseerimisrõnga abil, suumimine adapteril oleva rõngaga. Pildistada saab nii avaprioriteedi kui manuaalses pildistamisrežiimis. Automaatne särituse mõõtmine toimub keskelekaalutud meetodil. Adapteril on kruvist fikseeritav mehhanism kaamera keeramiseks horisontaalasendist vertikaalasendisse. Kalde all tüüpi vaatlustoru korral on see ainuvõimalik lahendus vertikaalkaadrite tegemiseks.

Esialgu oli harjumatu, et nii kaamera infoekraanil kui pildi EXIF-is on olenemata reaalsest olukorrast kuvatud 800 mm f/13. Ligikaudsed tegelikud parameetrid saab määrata FSA-L2 adapterile kantud skaalalt. Sama probleem ilmneb ka kõigi teiste digiscoping süsteemide juures, sest kaamera ja vaatlustoru vahel puudub elektrooniline ühendus. Üldjuhul on 35 mm ekvivalentfookuskaugus leitav valemist [okulaari suurendus] X [kaamera 35 mm ekvivalentfookuskaugus]. Nikon DSA-N1 adapterikorral on kaamera ekvivalentfookuskaugus [adapteri fookuskaugus (18 mm)] X [2,7].  Avaarvu saab jagades fookuskauguse vaatlustoru esiläätse diameetriga. Kui see info peaks olema vajalik tuleks see käsitsi lisada pildifailidele.

FSA-L2 adapteri suurimaks puuduseks on, et suurendust tõstes jõuab kaamera sensorini vähem valgust ja pildiotsija muutub suhteliselt pimedaks. See muudab fokuseerimise kesisemates valgusoludes keeruliseks. Mõningal määral aitab reaalajavaate (Liveview) kasutamine, kuid kindlasti tasub kaadreid teravuse osas kaamerast vahetult pildistamise järel kontrollida. Pikkade säriaegade korral on kaamera värisemise vältimiseks distantspäästik asendamatu.

Täiskaaderkaamera korral katab pilt FSA-L2 adapteriga terve sensori alates 800mm. Edaspidi esineb kerge vinjeteerumine (väheneb „sisse suumides“), mida on aga pilditöötluse käigus lihtne korrigeerida. Piltide kontrastsus ja värviedastus on head, detailsus väheneb kaadri nurkade suunas. Arvestama peab, et igasugused atmosfäärinähtused (vine, udu, sademed) mõjutavad kaugete objektide korral pildikvaliteeti märgatavalt.

Lisaks nö seisvatele piltidele saab vaatlustoru koos sobiva adapteriga kasutada videote jäädvustamisel. Ilma adapterita oleks kaamerat vaatlustoru okulaari suhtes keeruline stabiilselt  hoida. Kui pildistamisel oleksin eelistanud EDG 85 sirget korpust, siis filmimisel oli EDG 85-A kalde all tüüpi korpus eeliseks võimaldades mugavamalt kaadrit sättida. Pildi heleduse muutuste vältimiseks on mõistlik kasutada avaprioriteedirežiimi. Kesisemates valgusoludes võib probleemiks kujuneda kõrge ISO. Liikuva pildi tekitatud emotsioon korvab aga nii mõnegi puuduse.

Kokkuvõtteks.

Vaatlustoru valides tuleks eelkõige lähtuda optika kvaliteedist ja kasutusmugavusest nö tavakasutuses, samas ei tasu alahinnata fotode ja videote jäädvustamise võimalust. Pildistada saab kasvõi nutitelefoniga läbi okulaari, kuid kui määrav on pildikvaliteet või soovitakse nähtut filmida tuleks eelistada spetsiaalset adapterit. Võimalusi avardab see kindlasti ja mitte ainult linnuvaatluses.

Lõpetuseks mõned märkused:

1)      Vaatlustoru suurendus võimendab igasugust kaamera liikumist. Ebaterava pildi võib tingida kasvõi kaamera päästikule vajutamisest tekkiv värin. Võimalusel tuleks kasutada distantspäästikut või aegvõtet (peegelkaamera korral ka peeglieellukku).

2)      Korralik süsinikkiust statiiv summutab välistest teguritest tingitud värinad palju kiiremini kui alumiiniumsulamist statiiv. Sama tootja sama seeria statiivide korral võib vahe olla mitmekordne. Ühel juhul stabiliseerub pilt peale vaatlustoru liigutamist 2-3 sekundiga, teisel juhul võib aga minna kuni 10 sekundit.

3)      Mida kaugemal asub vaadeldav lind, seda rohkem on „õhku“ linnu ja vaatleja vahel ning seega kuhjuvad erinevate atmosfäärinähtuste (vine, udu, sademed) mõjud ja kannatab pildi kvaliteet.

4)      Ka näiliselt liikumatu lind ei ole seda tegelikult kunagi. Hetke „külmutamiseks“ tuleb kasutada võimalikult kiiret säriaega. Kuna vaatlustoru korral ava muuta ei saa on ainus võimalus tõsta ISO väärtus.

<< Tagasi