Nikon D810A - A ≠ ainult astrofotograafia (palun valmistuda rohkete fotodega tehniliseks jutuks :)) (04.10.2015)

Tekst ja fotod: Sven Začek

Digiajastu on teinud ööfotograafiast kättesaadava valdkonna. Ei pea enam piirduma vaid tunniajaste säritustega täheradadest. Tänu sensorite arengule saab nüüd öösel pildistada selliselt nagu vaataks ringi oma silmaga ja tõele au andes, tihti näeb kaamerasensor pimedas inimsilmast paremingi, sest sensor saab valgust ajapikku koguda. Inimsilma hetkelise nägemisvõime saavutamiseni on veel pikad sammud käia.

Kõik öösel ja hämaras pildistajad on juba ammu teadlikud Nikoni spetsiaalkaamerast D810A, mis on suurepärase D810 kaamera ümberkohendamine võtmaks maksimumi kesistest valgustingimustest. D810A on neli korda tundlikum kui teised kaamerad just punase värvi lainepikkuse jäädvustamisel. Nikoni idee on seeläbi hõlbustada udukogude pildistamist öötaevas. Tõsi, udukogude pildistamine on tore, kuid see tegevus on juba läbinisti astrofotograafiale pühendunute pärusmaa, kes ei kasuta pildistamiseks mitte tavapäraseid objektiive, vaid teleskoope. Minu huvi on alati olnud tehnikat proovile panna mitte just sihipärastes tingimustes ja seeläbi tõdeda, et asi ei ole niisuguseks kasutuseks mõeldud või hoopis avastada uudne kasutusvõimalus. Nikoni tehnikat kasutades kipub just viimane variant paika pidama. Uudne lähenemine tagab uudsemad ülesvõtted.

Tavafotograafide kaebusi ennetades on Nikon välja öelnud, et D810A ei sobi tavafotograafias kasutamiseks. Mind kutsusid aga paar nüanssi D810A-d siiski just tavakasutuses proovima, sest haistsin siin võimalikku minirevolutsiooni. Internetiavarused on täis võrdlusi astrofotograafia vajadustest lähtuvalt tehtud analüüse, mis näitavad selgelt, et öötaeva, tähtkujude, planeetide ja udukogude pildistamisel on D810A värviedastus kõigist teistest kaameratest märgatavalt parem. Seega, kui Sinu kindel soov on ainult öösel pildistada, siis pole mõtet edasi lugeda, vaid kohe sammud I AM Photographer Pro kauplusse oma Nikon D810A järele seada.

Parim astrofotograafia vaatenurgast tehtud D810A analüüsi leiab siit.

Kuna mina olen fotograafias kõigesööja, siis mind huvitab lisaks öö pildistamisele kaamera suutlikkus ka tavakasutuses. Ja mitte ainult suutlikkus, vaid loodetavasti teatud olukordades veelgi parem võimekus võrreldes tavakaameratega. D810A maksab tervelt 900 eurot rohkem kui D810. Minu loogika ütleb, et sellise numbri õigustamiseks võiks tal veel mõned lisaväärtused olla just tavakasutuses, siis oleks ost igati õigustatud. Jällegi, ainult siis, kui Sinu huvi on ööpildistamisest laiem ja D810A saab olema Sinu ainuke kaamera. Igatahes hakkasid mulle paberil silma mõned nüansid, mis viitasid D810A varjatud võimetele.

Esimene on sensori tundlikkuse ehk ISO võimaldatud kasutusvahemik. Tavalise D810 ISO-tundlikkus jääb vahemikku ISO 64-12800, D810A-l aga 200-12800. D810 ISO kvaliteet on äärmiselt hea arvestades megapikslite arvu. Lausa nii hea, et minu D4s peab igal õhtul üha kauem kotis oma aega ootama. Lihtsalt sellepärast, et vaatamata pikslipõhiselt pisut suuremale mürale annab 36-megapiksline fail siiski parema lõpptulemuse kui 16-megapiksline vähema müraga, kuid ka madalama resolutsiooniga fail. Kvaliteedifanatina olen alati teinud oma elu tehnika kasutamise mõistes raskemaks ja kasutanud pigem maastikufotograafidele mõeldud aparaate (D3x, D800E ja D810) ka imetajate ja lindude pildistamisel. Eks osa pilte on läinud madalast ISO-st tulenevalt aeglaste säriaegade tõttu nahka küll, kuid õnnestunud võtted on seda kvaliteetsemad. ISO vahemik näitab mõningal määral, millises suunas on kaamera optimeeritud. Näiteks 2007. aastal revolutsiooni teinud Nikon D3 ja Nikon D700 alustasid ka ISO 200-st, mis oli ilmselt pool põhjust, miks need kaamerad kõrgematel tundlikkustel toona seningematult häid tulemusi pakkusid. Mõned maastikufotograafid natuke virisesid ISO 100 puudumise üle, aga peamiselt oldi rahul enneolematu kvaliteediga kõrgematel tundlikkustel ja aeglasema särituse saamiseks kinnitati objektiivi ette neutraalhall filter. Nüüdseks on toonased kõrge ISO kvaliteedi verstapostid ületatud, kuid näiteks rohkem stuudio- ja maastikutööks mõeldud D810 alustab nagu mainitud ISO 64-st ja rohkem kiiremaks tööks mõeldud D4s ISO 100-st. Vahe pole suur, kõigest 2/3 astet, aga see on piisav, et lisaks väiksematele pikslite arvule toodaks D4s kõrgematel ISO-tundlikkustel palju puhtama faili.

D810A alustab ISO 200-st, mis on D810-ga võrreldes 1 2/3 astet kõrgemalt. Otsene järeldus oleks see, et D810A on kõrgemal samaväärselt puhtama tulemusega. Nii see ka on. Kuidas see pildil välja näeb? Kõige parem näide on äratoodud juba varasemalt viidatud artiklis, mistõttu ei hakanud ma omapoolset loomkatset tegema. 

Tuleb tähele panna, et pikema säriaja juures (30 sekundit) on üldine müratase tunduvalt suurem, kui näiteks 1/100 juures. Veelgi kiirema säriaja juures on müratase veelgi madalam ja vahe kaamerata vahel veelgi väiksem. Seetõttu tuleb arvestada, et päevavalguses testipilte tehes ei pruugi vahet märgatagi. See on ka loogiline, et test tuleb teha kasutustingimustes. Vormel-1 masinat testitakse ka ringrajal mitte kruusateel. Paraku kiputakse internetiarvustustes tegema ISO kvaliteedi testipilte just heades valgusitngimustes. Need tasub kiirelt unustada. Heas valguses tehtud testipildid näitavad kesiseid kaameraid paremast küljest ja ei too välja suurepäraste kaamerate tegelikku ülekaalu. Niisiis, minu paberilt loetud arvamus ISO kvaliteedi koha pidas paika ka reaalses elus. Parima müratasemega, kõrgeima resolutsiooni, vaikseima katikugaklõpsuga ja sellest tulenevalt parima kvaliteediga loomapildistamise kaamera on Nikon D810A!

Teine nüanss on punane värv. Maastikupildistajana otsin ikka ja alati erilisi valgushetki ning punast on taevas ikka harvemini kui teisi värve. Slaidile pildistades polnud punasega probleemi, sest slaid oli punase edastamise osas väga suutlik. Toonagi käisid vaidlused, et kas mõned filmid ei olnud selles osas ehk liiga suutlikud (sama jutt käib tänapäeval Photoshopis värvide liigses juurdekeeramises).

Igatahes on vinge punase päikesetõusu pildistamiselt koju tulles pettumus suur, kui arvutis avatud RAW-fail vaatab vastu hoopis kollakas-oranžina. Ilmselt on siin rohkem tegemist tarkvara kesise RAW faili tõlgendamisega kui sensori suutmatusega, kuid tulemuseks on siiski see, et pean nüüd hakkama jõuga mälu järgi fotot selliseks sundima nagu looduses aset leidnud stseen välja nägi. Enamjaolt tähendab see mitme eraldi kihi loomist ja igale oma värvustemperatuuri omistamist. Miks? Sellepärast, et tarkvara ei taha kuidagi uskuda, et just selline võimas ja punane päikeseloojang mind tänasel hommikul tervitas. Lõpuks saab paika, aga kahju on sellest, et mida ilusam valgushetk seda rohkem peab pärast arvutis punnitama. D810A välistab sellised olukorrad ja selle kaamera sensor tuleb punase tooni jäädvustamisega väga hästi toime.   

Veelgi raskem on siis, kui punane värv on eriti õrna roosana esindatud. RAW faili avades pole roosat aga justkui üldse ja peab hakkama seda tarkvaraga taga ajama nagu Toots rosinaid saia sees. Niisiis punasele lainepikkusele optimeeritud kaamera, mis mulle paberilt vastu vaatas andis lootust ka punase ja roosa taeva tarkvaraga tagajamise piinade lõppemise osas.

Lõivu maksmine

On selge, et kusagilt tuleb ka niisuguste väga heade omaduste eest lõivu maksta, sest muidu oleksid ka ilma A tähistuseta kaamerad samasugused.

Esimene lõivu maksmise koht ongi D810 ISO 64 võrreldes D810A ISO 200-ga. Kes on harjunud maastikel aeglasemate säriaegadega ilma filtrita toimetama, siis nüüd läheb see veelgi raskemaks ja teatud valgustingimustes lausa võimatuks. Appi tulevad neutraalhallid filtrid, aga see on lisavarustus, mis maksab ja viib D810A hinna D810-ga võrreldes veelgi kõrgemaks. Aga see on ainult teatud meremaastikel nõudliku lainetuse ja mujal väga täpset säriaega nõudvate motiivide probleem. Staatilise maastikupildi mõistes siin mingi negatiivset momenti pole. Muu kasutuse puhul nagunii all ISO 400 eriti ei kipu, mistõttu ei saa arugi, et ISO 100 puudu on.

Teine moment on roheliste motiivide lillaks minemine. Kes on pilvise ilmaga hämaras metsas pildistanud see teab, kuidas pärast tuleb arvutis lilla liuguriga võimelda. Esimeste tarkvara versioonidega, mis suutsid D810A faile avada oligi nii, et failid olid veelgi lillamad, aga nüüdseks on vähemalt Adobe Lightroom lisanud tugevama lillakorrketsiooni, mis roheliste piltide puhul jõulisemalt sekkub.

Kolmas moment on veel teadmata, sest talvine testimine on tegemata. Viimased poolteist kuud on Nikon D810A olnud minu põhiline tööriist ja teeninud mind suurepäraselt. Talve saabudes muutub keskkond kardinaalselt ja saabub eriliselt õrnade toonide aeg. Millegipärast arvan ma, et D810A saab nendegagi probleemideta hakkama. Elame näeme…

<< Tagasi