Blogi
NIKONI KAAMERATEGA METSIKUS TAIGAS (30.09.2015)
Käisin 2015 aasta sügisel Soome-Vene piiriäärsetel aladel karusid pildistamas. Mul oli au sel retkel katsetada 36,3-megapikslist kaamerat Nikon D810A. Teatavasti on viimase puhul tegemist esimese peegelkaameraga, mis on spetsiaalselt kohandatud astrofotograafiaks ning mille lahutusvõime on Nikoni digitaalsete peegelkaamerate valikus kõige silmapaistvam.
Oma fotohobis keskendun ma peamiselt metsloomade jäädvustamisele, mistõttu võiks arvata, et minu kätte usaldatud kaamera pole just püstitatud eesmärkideks kõige õigem või siiski? Nikon D810A proovimisel otsustasin jääda oma liistude juurde ehk panna see kaamera proovile olustikus, milleks ta justkui poleks loodud ning võrrelda saadud tulemusi kaameraga, mis justkui oleks selleks loodud – Nikon D4. Mind huvitas, kas tähistaeva pildistamiseks tehniliselt kohandatud kaamera tuleb toime ka tavapärasemates valgusoludes. Siinkohal ei seadnud ma eesmärgiks välja selgitada, kumb kaamera on neis oludes parim. Eesmärgiks seadsin lihtsalt proovida kahte võrdlemisi erineva iseloomuga kaamerat ning vaadata, millist tulemust need samades valgusoludes ja samas seades annavad. Eelkõige leidsid kaamerad kasutust kõrgemate ISOde juures, sest karud eelistavad enamasti liikuda just hämarates valgusoludes. Oma esimesed katsed Nikon D810A kaameraga tegin ühel pilvisel õhtupoolikul, mil passisin karu ühes soopealses varjes. Valisin esmakatseks lihtsa motiivi - soopealne maapinnas koos metsa taustaga. Optikaks oli Nikon AF-S 70-200mm f2.8 VR ehk minu üks põhilisemaid optikaid, millega ma viimasel ajal olen karu pildistanud. Esmane vahe, mida märkasin võrreldes Nikon D4ga, oli pildi detailide selgus. Midagi ei ole parata, pildi detailsuses ei suuda 16,2 megapiksline sensor (Nikon D4) konkureerida 36,3- megapikslisega (Nikon D810A). D810A pakkus silmnähtavalt paremat detailsust. Kohati hakkasin juba kahtlema, kas ikka fokusseerisin D4 puhul samasse kohta ja sama hoolikalt, kuid jätkuvad proovimised tõid päevavalgele ikka sama tulemuse. Niisiis oli minu silmis piltide detailsuse vahe kahe Nikon tippkaamera puhul ilmne. Nikon D810A ülesvõetud pildid olid alati veidi selgema detailiga. See erinevus ei olnud igas situatsioonis väga suur, aga piisav, et silmaga eristada. Toon alljärgnevalt välja seda illustreerivad pildinäited. NB! Pildid on täiesti töötlemata, viidud RAW failist otse jpg formaati.
Mis puudutab pildimüra, siis minu kogemusel tuleb sellega Nikon D4 paremini toime. Siinkohal toon välja 100% cropi fookusest väljas olevast soopealsest pinnasest. Selle järgi ei maksa hakata hindama mõlema kaamera ISO-de võimekust, kuna müratulem sõltub paljudest asjaoludest, sh valgusolud, säriaja kestvus, optika, kaamera seaded jpm. Nikon D810A peeneteraline müra ei ole praktikas üldse häiriv ja seda hoomab selgemini alles 100% suurenduse juures, kuid sellegipoolest on seda rohkem kui Nikon D4-l.
Tulles nüüd pildikvaliteedilt pildistamise juurde, siis Nikon D810A on võrreldes D4-ga kerge ja vaikne kaamera. Katiku hääl on minimaalne ega äratanud näiteks karu puhul kordagi tähelepanu. D4 katikuheli on ikka märkimisväärselt valjem ja see ei jää tavaliselt metslooma poolt hoomamata. Lisaks on D810A-l võimalus teha vaikses režiimis sarivõtet (3 kaadrit sekundis), mis on mõnes situatsioonis väga tervitatav funktsioon, et mitte lindu või looma ära peletada. Nikon D4-l puudub vaikses režiimis sarivõtte võimalus. Kindlasti on kiiremate hetkede jäädvustamisel Nikon D4 parem tööloom, kuna suudab sarivõtet kiirusega 10 kaadrist sekundis (Nikon D810 puhul on see ligikaudu 5). Samas D810A puhul võis märgata, et see rahulikum katiku liikumine tekitas ka üksjagu vähem fotoaparaadisisest vibratsiooni, mistõttu oli pikemate säriaegade puhul sellega lihtsam teravaid järjestikkuseid kaadreid saada. Samas on sarivõtte kiiruste erinevus nende kaamerate puhul kahekordne, seega on igati mõistetav, et D4 toodabki oma katiku liigutamisega rohkem vibratsiooni. Nüüd aga selle juurde, mida kõige enam kartsin ehk siis kuidas tavavalguses D810A automaatne valge tasakaalu mõõtmine toime tuleb. Tuleb nentida, et D810A töötas enamuse ajast väga täpselt, andes tõetruu värvidega pilte väga erinevates valgusoludes. Mõnikord esines probleeme automaatrežiimi täpsuses mingil ajahetkel enne päikese loojumist, kus pildid kippusid olema liialt lillakas-sinise alatooniga. Selle vastu aitas, kui määrasin valge tasakaalu ise läbi värvitemperatuuri valimise. Seega võib lõppkokkuvõttes tõdeda, et see spetsiaalselt astrofotograafiaks väljatöötatud kaameramudel, tuleb enamjaolt kenasti toime väga erinevates valgustingimustes ja pakub tänu oma suurele eraldusvõimele erakordselt selgeid ja detailseid pilte.
Lõpetuseks tänan I AM Photographer Pro Shop-i töökat kollektiivi, kes andsid mulle võimaluse proovida Nikoni üht silmapaistvaimat peegelkaamerat.
