Blogi
Visa pour l'Image - dokumentaalfoto meepott (19.09.2013)
Tekst: Kaupo Kikkas
Fotod: Aivar Pihelgas
25. korda Prantsusmaal Perpignanis toimunud Visa pour l'Image festivali peetakse dokumentaalfotos Cannes'i filmifestivaliga võrdseks. Siin on žanri parimad näitused, õhtused ühised pildiprogrammid ja kohal on fotodokumentalistika suurimad nimed nii minevikust kui tänasest päevast.
Ajaloolises Perpignani vanalinnas tekib festivali ajaks harudlane sünergia, kus fotograafia seguneb arhitektuuri ja kultuurilooga. Mitmed ajaloolised paigada nagu juudi kvartal Le couvent des minime, vangla 17. sajandist ning Dominiiklaste klooster on muutunud hiiglaslikeks näitusesaalideks. Lisaks ametlikele näitustele toimuvad linnas kümned off-visa, ehk ametlikku programmi mittekuuluvad näitused, nii et ühtekokku on võimalik näha üle saja väljapaneku. Õhtuti toimub Campo Santo kloostriväljakul pildiprogramm, kus viiest projektorist kuvatav pilt 20 meetrisel ekraanil öötaeva all on tõeline elamus. Hilinejaid sisse ei lubata ja hinge pugevate seeriate puhul suudavad 3000 inimest olla haudvaikselt. Kui fotograafid sõidavad üle maailma Perpignani kokku üheks nädalaks, siis näitused on üleval enam kui kuu vältel ning nõnda saavad nendest osa kokku 250 000 inimest.
Sellel aastal tähistas festival juba 25. sünnipäeva. Algusest peale Jean-Francois Leroy raudse käe all kulgenud festival ongi selle mehe nägu. Ta teeb isegi nalja, et ainukeseks ideoloogiaks ja kriteeriumiks on tema halb maitse. Kuid Leroy maitse on kujundanud aastatega sündmuse nii tähtsaks, et Perpignanis on kohal maailma suurimad pressi- ja dokumentaalfoto agentuurid, nagu AP, AFP ja Getty Images, mis omakorda muudavad festivali ainulaadseks hüppelauaks noorematele fotograafidele, kes otsivad palavikuliselt võimalusi ja väljundit silma paistmiseks.
Festivali põhirõhk on klassikalisel fotodokumentalistikal, mida esindavad eelkõige eritahulised seeriad maailma kriisikolletest ja sõjatandritelt, aga esindatud on ka dokumentalistika "pehmem külg" psühholoogiliselt pingestatud isiklikest lugudest, poliitilisest võitlusest ja ka loodusest. Viimase eest kandis sellel aastal eriliselt hoolt ajakiri National Geographic (NG), mis tähistab ühtlasi oma 125. sünnipäeva. Konverentsil toimus NG paneel, kus laval istusid reas praktiliselt kõik peatselt ilmuva NG fotograafiale pühendatud juubeli väljaande fotolugude autorid, lisaks veel nende "boss" fotopeatoimetaja Sarah Leen. Peatun auväärsest NG seltskonnast kahel seerial: Michael Nichols ja tema lõvide projekt ning David Guttenfelderi Pyongyang.
Guttenfelder on arvatavasti hetkel ainuke fotograaf maailmas, kellel on Põhja-Koreas tillukenegi liikumisvabadus. See kõik algas juba aastal 2001 kui Associated Press (AP) avaldas soovi Pyongyangis avada toimetus, et sealset "musta auku" natukenegi maailmale näidata. Aega läks ja tänaseks on AP-l Põhja-Koreas oma väike uudiste osakond, mis toodab nii pilti, filmi kui uudiseid. Küsisin Gutttenfelderilt otse, mis on selle kõige hind - miks peaks totalitaarne režiim lubama kriitilise agentuuri kohalolu? Sain küll pisut ümara, kuid siiski siira selgituse: "Ka Kim mõistab, et interneti ajastul peab mingil moel meediaruumis eksisteerima ja isegi kui uudised on kriitilised, on tema jaoks oluline olla kaardil ning võimalusel levitada oma sõnumit." Fotograafi jaoks on nendel vabadustel ka oma hind. David räägib, kuidas esimesel visiidil Pyongyangi olid tema bussi ja hotellitoa aknad mustade kilekottidega kinni kleebitud, et mees midagi liigset ei näeks ega pildistaks. Tänaseks, peale 30. käiku Põhja-Koreasse, on ta saavutanud positsiooni, kus Pyongyangi tsensor fotograafi pilte enam üle ei kontrolli, kuid kogu see vabadus kestab kuni esimese eksimuseni. Nii on Guttenfelderi pildikeel äärmiselt hillitsetud ja pigem vaikiv kui valjusti kõnelev. Ta mainib lõpetuseks: "Ma küsin endalt kõiki neid eetilisi küsimusi iga päev. Aga kui meil on valida, kas on olemas minu pildid või ei ole üldse pilte...? Lõpuks otsustab ju lugeja, mida ta usub."
Michael "Nick" Nicholsi mastaapne lõvide projekt on Perpignanis ainuke NG füüsiline näitus (teiste autorite seeriad on ettekandel õhtustel screeningutel) ja minu jaoks paljuski ka märgiline. Tulemust võiks kirjeldada kui enneolematut lähedust lõvidele, aga märgiliseks muudavad selle sootuks tehnilised nüansid. Nii nagu droonid, mis tapavad Pakistanis inimesi, võivad droonid teha ka pilte ja valgustada objekte. Nõnda ongi Nichols saavutanud eriliseimad kaadrid robotite, minihelikopterite ja infrapunavalguse abiga, kus lähikaadrid on pildistatud lõvisid sisuliselt häirimata. Selle tehnika olemasolu ei ole täna enam uudis, aga nõnda professionaalne, eesmärgistatud ja pidev kasutamine tundub mulle NG fotokeeles uus ja esmakordne. Siia kõrvale veel üks fakt teiselt tähtsalt näituselt - World Press Photo spordiosakonna võidupildid, mis kujutavad meeskonna mänge, on mõlemad pildistatud lakke kinnitatud kaugjuhitavate kaameratega. Ehk näeme ka siin teatavat paratamatut tehnokraatia võimu, kus fotograafia kõrval hakkavad mängima uued fotograafi omadused ja teadmised. Siia võib veel lisada NG fototoimetajate kindla veendumuse, et nende fotograafid peavad hakkama looma ka liikuvat pilti ja ajakirja fookus on liikumas digitaalsele väljaandele ning interaktiivsusele. Ka maailma tippude elu on muutumises ja paradigma fookus haarab ohtralt uusi tegevusi, millega harjumine on ka vanameistritele raske.
Kaks kõige mastaapsemat näitusekomplekti Perpignanis on sõjadokumentalistikast ja mõlemaid võiks nimetada silmapaistvateks maamärkideks. Don McCullin "The Impossible Peace" ja Joao Silva "Retrospective". Neid mehi võiks pidada elavateks legendideks, kuid ometigi teab avalikkus neist pigem vähe. Eks see on ka sõjafotograafi saatus, õudus kõneleb anonüümselt autorit, justkui autorit vajamata ja surm on absoluutne. McCullin ja Silva on kõneldes kinnised ja tagasihoidlikud, rõhutades auhindu vastu võttes, et pildistades teiste inimeste muret ja surma ei ole rõõm kohane. Meeste pildiseeriad on juhuslikult omavahel ka perfektses järgnevuses. Seal kus McCullin lõpetab alustab Silva nii ajaloolises kui fotoesteetilises mõttes. Juhuslik ja kummaline on veel ka fakt, et nii 1935 sündinud McCullin kui 1966 astal sündinud Silva saabusid hiljuti Süüriast, kus kumbki neist ei käinud turismireisil.
"The Impossible Peace" paikneb Dominiiklaste kloostris, mis on tänapäeval muudetud imeliseks näitusepinnaks. Seeria algab maailmasõja järgses depressioonis Inglise provintsieluga, kulgeb läbi kõikvõimalike konfliktide Aafrikast Balkanini ning lõppeb Põhja-Iiri mässuliste veriste kokkupõrgetega. McCullini piltidelt ei leia emotsionaalset kaastunnet ega ka labast verisust, see on visuaalselt kaunis ja selges keeles kirjutatud koledus. Surm vaheldub pastoraalse maastiku või rahustava portreega ja kõik see maalilikus käsitluses ja melanhoolses võtmes. Eriliselt töötavad mustvalged raamitud fotod kloostrikeskkonnas, kus näitus saavutab lausa teatavat laadi apokalüptilse sakraalsuse. Mõtlen vaid, et kus on meil Eestis selline pind ja kus on need tuhanded inimesed, kes pilte vaataks…
Silva on teist masti mees. Tema pildikeel jõulisem, tugevama seisukohavõtuga ja ehk mitte nii maaliline. Sisuliselt esimesest hetkest peale, kui ta käed kaamerat puudutasid, on need jäädvustanud surma ja konflikte. Silva saabus nüüdki just Süüriast, et pidada Perpignanis loeng ning olla kohal oma retrospektiivil. Ta on sõjahunt, kelle näos ei ole palju ruumi naljale või naerule. Mees kaotas Afganistanis maamiini plahvatuses mõlemad jalad ja on öelnud hiljem kommentaariks: "See ei tulnud mulle üllatusena, ma teadsin, et ükskord võib see juhtuda ja on minu kord tunda valu." Kaks ja pool aastat operatsiooni saale ei ole teda pidurdanud ja ta läheb kohe tagasi ning ütleb lõpetuseks lihtsalt: " Nii palju on veel õppida…"
Festivali oluline osa on ka prestiižed auhinnad - parim uudisfoto, parim teemalugu, elutöö preemia ning parima naisdokumentalisti auhind. Lisaks mitmed stipendiumid ja eripreemiad. Toon ära mõned nimed, mis selle aasta laureaatidest enim kõlama jäid. Osa juba tuntud ja auhinnatud, teised alles areenile tõusmas: Laurent Van Der Stockt, Noriko Hayashi, Sebastiano Tomada, Mary F. Calvert ja meie põhjanaaber Niklas Meltio Helsingin Sanomatest.
26. Visa pour l'Image toimub 2014 aasta septembris Perpignanis. Garanteeritud on visuaalsed elamused, lisaks võimalus kohtuda fotograafidega või iidolitega sundimatus õhkkonnas suhelda ja see kõik toimub kaunis Perpignani vanalinnas.
