Nikon D3S lubab kontsertfotograafil unustada tehnilised piirangud (10.09.2010)

Eks seda emotsiooni oli võimalik tehniliste näitajate ja eelnevalt ilmunud arvustuste pealt ennustada, aga oma silm on kuningas. Sõltub muidugi eesmärgist, aga enamasti on siiski see kõige kallim ka kõige parem. Mis mind aga kõige rohkem testile eelnevalt huvitas oli, et kuidas käitub uus kere ja normaaltele objektiiv võrreldes oma eelkäija D3-ga, mida olen seni kasutanud. Kas tõsisem kontsertfotograafia huviline või spetsiseerunud reporter peaks poodi tormama varustust uuendama või ootame uusi üllatusi?

Testi ajaks oli minu kasutuses lainurk objektiiviga varustatud D3 ja uue Nikkori 70-200mm/f2,8 normaaltelega varustatud D3S. Testikohaks sai valitud Euroopa suurim raskeroki festival Wacken. See 80 000 pealine festival on Nikon D3S-ile vääriline testiobjekt nii oma tingimuste kui artistinimede poolest.

Oma igapäevast leiba ei teeni ma fotograafiaga seonduvalt vaid hoopis IT-ja telekommunikatsiooni valdkonnas. Pean ennast edasijõudnud fotohuviliseks. Kontsertfotograafia juurde tõi mind pikajaline huvi rokkmuusika suunal ning 3-4 aastat tagasi taastärganud tõsisem huvi fotograafia vastu. Alates sellest hetkest on photopit omanud tohutut tõmmet. Kontsertidel pildistamas käies olen eelkõige püüdmas seal valitsevaid emotsioone. Oma eesmärgiks olen seadnud valitseva energialaengu esteetiliselt nauditaval kujul jäädvustamise kaadrisse – ükskõik kas seda on pakkumas artist või eufoorias publik.

Testi juurde tagasi tulles olgu kohe öeldud, et Nikon D3S kere kombinatsioonis uue 70-200mm/f2,8 objektiiviga teeb oma tööd kontsertolukorras ideaalselt – teravustamine toimub kiirelt ning täpselt, kadunud on vanema 70-200mm objektiivi täiskaadri ees kasutamisel tekkiv nurkade vigneti probleem, pildijoonise kvaliteet on väga hea. Aga jutt-jutuks, las pildid kõnelevad parem enda eest.

Kaamera juhtimine ja tarkvara on Nikoni „ühe-numbri“ seeria kaamera kasutajale käepärane ja tuttav, kui välja jätta filmimise funktsionaalsuseks vajaminevad täiustused. Tänu sarnastele keredele käis nende vahetamine situatsioonist tulenevalt intuitiivselt ning kiirelt. Mõlemad näitajad on kontsertfotograafia puhul väga olulised. Pidevalt vahetuvad valgusskeemid, tempokas lavashow ning pealesuruv pildistamise ajalimiit (tavaliselt 1-3 lugu esineja kohta) ei jäta mahti erineva kasutusloogikaga kaamerate seadistamiseks ning ümberharjumiseks. Kiirus on oluline kahes aspektis. Esiteks riskid teist kere kotist otsides või ühte kere kasutades ja objektiivi vahetades kõige atraktiivsemad momendid maha magada. Teiseks on kontserdikohad sagedasti väga tolmused, eriti suvistes kuivades välitingimustes. See tähendab objektiivivahetuse korral arvestatava koguse tolmu sattumist kere sisemusse. Õnneks on uue D3S puhul nüüd olemas automaatne sensoripuhastus, mis seda olukorda leevendada aitab.

Kõige meelepärasem edasiminek D3S-i puhul on kontsertfotograafi silmis muidugi pildikvaliteet kõrgete ISO väärtuste juures, täpsemalt siis müra vähesus. See vähene müra mis tekibki on võimalik üdjuhul arvutis tarkvara abil suhteliselt lihtsasti kontrolli alla saada. Kui D3 puhul oli minu jaoks piiriks välja kujunenud ISO1250-1600, alates kust hakkasin tegema kompromisse ava ja säri kiiruste poolelt. Siis D3S puhul oli selleks piiriks hinnanguliselt ISO 2000-3200, mille korral sain soovitud tulemuse koos rahuldava pildikvaliteediga. See tähendab hea valgusega kontsertide puhul võimalust hoida ava magusas 1/5-5,6 vahemikus ja oluliselt kiiremat säri, mis omakorda tähendab lihtsamaid võimalusi emotsionaalse hetke külmutamiseks. Mõlemad näitajad on tempoka rokikontserdi puhul väga olulised. Mitte mingil juhul ei saa väita, et teised kaamerad ei saaks selleks vallas hea tööga hakkama, lihtsalt Nikon D3S-iga on soovitud tulemuse saamine oluliselt kergem ning võimaldab fotograafil 100% pühenduda momendi ja vaatenurga valimisele, arvestamata tehnilisi piiranguid. Ka ISO 6400 juures tehtud pildid oli võimalik tarkvaraliste vahenditega täiesti kasutuskõlbulikeiks muuta. Viimane sõltub muidugi enese poolt seatud kriteeriumitest.

Photopit’is tegutsevale fotograafile soovitaks alati võimaluse korral kasutada kahte keret, vastavalt siis lainurk ja sobiva fookuskaugusega suum teleobjektiivi. Fiks objektiivid on kindlasti kvalitsetsema joonisega, aga photopit ei ole teps mitte suur ala ning ruumi liikumiseks pole seal kunagi liiga palju. Kerede ja objektiivide valikut tehes ära unusta, et keski peab neid ka pidevalt kaasas kandma. Oma kogemuses võin väita, et kanda nelja päeva jooksul sisuliselt igal sammul endaga kaasas 15+kg kaaluvat õlakotti on väga kurnav. Seljakott oleks siinkohal kindlasti tervislikum, aga ei taga nii kiiret kaameravahetuse võimalust situatsioonis. Kahte kaamerat kaelas kanda on raske ja tihedas fotopitis natuke ebaturvaine. Seepärast püüdsin lainurgaga varustatud keret laskevalmis hoida pealtavatavas õlakotis. Kui vähegi võimalik, siis soovitan teise kerena kasutada kergemat ja väiksemat mudelit, näiteks Nikon D700 või miks mitte D300S-i.

Kontsertidel pildistamiseks olen harjunud alati kasutama täielikku manuaal režiimi, sest kiirelt vahetuv valgusskeem ning liikuvad valgusvihud võivad automaatse särimõõtmise kergel sassi ajada. Samadel põhjustel kasutan valdavalt sarivõtet, et seda parimat valgusskeemi tabada koos momendiga mil artisti(d) või publik oma emotsiooniga sobivalt esile tulevad. See tähendab küll rohkem kodutööd arvutis ja käib vastu põhimõttele – parem üks ja õige, kui palju ja keskpäraseid, aga antud juhul on sarivõte töömeetodina parim. Fokusseerimise olen mugavuse eesmärgil päästikust eraldi AF-ON nupu alla seadistanud.

Loomulikult ei saanud D3S puhul jätta katsetamata ka filmimise funktsiooni. Filmimine fotopitis pole aga teps mitte lihtne tegevus. Kahe kerega fotopitis mässates pole lihtsalt enam vabu käsi monopodiga opereerimiseks ning ilma selleta peab olema tõeline „rambo“, et 3-4 minutine lugu enam-vähem stabiilselt purki saada. Teiseks pole Sul lihtsalt võimalik tihedas fotopitis nii kaua ilma nügelemate või kolleegide tegevust oluliselt piiramata tegutseda. Eraldi statiivile ei julge aga üldjuhul kaamerat salvestama jätta. Kolmandaks ei ole ühe vaatenurgaga film teps mitte nauditavaim viis emotsionaalse kontserdi edasikandmiseks. Eraldi teema on veel heli, mida peaks ideaaljuhul hankima otse helipuldi tutvusi kasutades. Kui pildistad, siis pildista, kui filmid siis filmi koos hädapärase lisavarustusega ning mitme kaameraga.

Miks on Nikon D3S parim kontsertfotograafile?

- Uus tase kõrge ISO tundlikkusega piltide kvaliteedi osas tähendab võimalus heade piltide saamist ka hämarates kontsertpaikades ja oluliselt kiiremate säriaegade kasutamist.

- Sensori tolmupuhastus lisab vähemalt moraalset kindlust.

Millega pead arvestama?

- Filmimine on lahe, aga ilma hädavajaliku lisavarustuseta mõeldamatu. Filmimine sööb korralikult akut ja muidugi täidab mehiselt mälukaarti.

- Megapiksleid oleks hädasti juurde vaja, sest photopit’is ei ole teinekord võimalik jalgadele vajalikul määral tööd anda, mis tähendab sagedasemat piltide lõikumist ja ümber kadreerimist arvutis.

- Arvestades loomulikku evolutsiooni, siis on põhjendamatu miks D3S on oma eelkäijast D3-st kallim.

Kokkuvõtteks võin öelda, et D3S, eriti koos uue 70-200mm/f2,8 normaaltele objektiiviga on hetkel kindlasti kontsertfotograafi unelmate komplekt. Olles seda korra proovinud on raske tagasi pöörduda. Kui finantsilised võimalused olemas, siis on see kindlasti valik number üks. Kas kõik D3 omanikud peaksid oma keresid kukkuma välja vahetama? Arvan et siiski mitte, kui videovõimalus just hädavajalik funktsionaalsus pole. Natuke inetu on seda vast öelda, aga juba „vanake“ D3 on kontsertfotograafias tase omaette, D3S lihtsalt avardab neid piire veelgi kaugemale.

Mart Sepp

<< Tagasi