Väikeste asjade maailm (25.12.2009)

Igaüks kes on vaadanud tulnukate filme, võib tunda kõhedust silmitsedes Alari Kivisaare putukafotosid. Näiteks : PUNNSILM, Saaremaa, 2008. või ÕÕVASTAV TAPATÖÖ, Saaremaa, Juuni 2007. Hollywoodilikud efektid tunduvad pärismaailma kõrval lapsemäng. Siin on päris elu!

Tere tulemast Alari Kivisaare fotode maailma! Tal on võime võtta putukad, mis tavaolukorras tekitaks keskmisel inimesel külmavärinaid, ja muuta nad läbinisti kauniks või üdini hirmuäratavaks. Tema hämmastavad fotod kujutavad „väikest maailma“, luues meie maailmaga sarnaneva mikromaailma, mida täidavad pisut tulnukalaadsed elanikud. Paljud tema fotod on ka just sellised, mida tavainimene iseloomustab sõnadega ”ilus” ja ”kaunis”. Nagu näiteks tema foto liblikast POSTCARD, Kreeta, Kreeka, Mai 2006.

Asjasse pühendamatutele võib tunduda võimatuna ette kujutada väikeseid objekte sellises hiilguses, kuid kogenud makrofotograafi jaoks on tavainimesele võõrad elemendid alati põnevad. Näha maailma läbi makroobjektiivi võimaldab reisida nagu teisele planeedile ja mida enam selles valdkonnas katsetada, seda enam on võimalik märgata ja avastada esmapilgul tagasihoidlike olendite ja esemete varjatud potentsiaali.

Alustades neli aastat tagasi makroobjektiiviga Sigma 105, on Alari fotokarjäär alles lühike, kuid väga võimas. „See esimene oli lärmakas ja aeglane aga tegi oma töö ära“ kommenteerib Alari täna. Järgnes Sigma 150, mis tegi veel paremini pilti ning oli ka kiire. Kõik eelnev aga kahvatus, kui tuli stabilisaatoriga Nikon 105. „See on ainuke makrotoru, millel on stabilisaator,“ lausub Alari rõõmsalt. „Lausa uskumatu tehnika ja asendamatu ning kui te tahate makrofotograafiaga tõsiselt tegeleda, soovitaksin seda kindlasti. Kogu see Nikoni makrokomplekt (Nikkor AF-S 105mm F2.8 G IF ED VR Micro ja Nikon R1C1 Macro Kit) on täiuslik, maailmas pole sellele midagi vastu panna. Lihtsalt super. Kui te küsite, mis on hetkel parim, siis see on parim!“

Alari piltidel kujutatud fantastilise mulje järeleaimamiseks ei ole vaja rohkem erilist varustust. Saatuslikul suvel laenas Alari sõbralt kaamera, et pildistada oma peret. Ja siis toimus tema maailmas muutus – kui ta oli pildistanud terrassil peatunud liblikat, hakkas ta endasse ahmima putukate imelist maailma. „Minu huvi loodusfotograafia vastu kasvas kiiresti. Ma sundisin ennast, saavutamaks järjest kõrgemaid standardeid ja töötasin selleks, et saada ideaalseid pilte. Õppisin sammhaaval aga palavikuliselt,“ räägib Alari. Ta ütleb oma loomingu kohta: "Fotodel on tihtipeale pisut tulnukalik miljöö ja nad võivad olla veidi hirmutavad, kuid ma tahan väljendada seda dramaatilist elu, mida need olendid elavad. Maailm, milles nad elavad, on raske ja armutu ning mu pildid peegeldavad seda.“

Tunne putukate elu

Elusate olenditega töötamine nõuab Alari kinnitusel veidi täiendavaid pingutusi: „Kuna putukaid on väga palju, siis juhtub ikka, et pärast pildistamist pean uurima, kelle kaadrisse sain. Uusi teadmisi peab koguma palju ja pidevalt. See on üsna oluline, kuna õpid selle käigus tundma nende loomuliku elukeskkonda ja käitumist. Teadmised aitavad kiiremini reageerida ning ette aimata, mis on nende järgmine samm.

Kui tead ja tunned putukate käitumist, tuleb see kindlasti kasuks. Näiteks tean ma juba, et pole mõtet igale liblikale järele joosta – tihtipeale neil on oma territoorium, kuhu nad tagasi pöörduvad. Tean, mida nad kardavad, millal on julgemad. Lihtne on näiteks jälgida, et sa enda varjuga neid ei häiriks,“ jutustab Alari. Ta räägib, et on haruldasele pääsusabale autoga järele kihutanud, sest see liblikas lendab nagu lind.

Sipelgate puhul võib olla probleemiks, et nad on nii aktiivsed ja nende liikumist on väga raske jälgida. Parim hetk nende pildistamiseks on siis, kui nad kõnnivad mööda väikest puupulka või rohukõrt. Nad kõnnivad selle otsa ja sirutuavad õhku, et „näha“ kas nad saavad veelgi kaugemale minna. Siis on õige moment pildistamiseks.

„Alati on oluline jälgida ilmastikku. Pärast vihma on kõik märg, värske ja värvid on eriti puhtad. Võib ka ilmuda eriline valgus. Põnevust pakub pärast vihma pildistamine ka seepärast, et vihma järel putukad taastuvad ja kipuvad olema aeglasemad. See tähendab, et neid on palju lihtsam leida ja jälitada ning nad käituvad teatud erilisel viisil – näiteks lepatriinud sirutavad oma tiivad välja, et neid kuivatada. Liblikad ei saa enne lennata, kui nad on päikese käes soojenenud – see annab aega neid pildistada,“ õpetab fotograaf.

Selleks, et töötada kiiresti ja tabada oma fotoobjekti kõige paremal hetkel, peate oma kaamerat tundma tõeliselt põhjalikult. Oma tööriistade tundmine aitab situatsiooni muutumisel kiiremini reageerida, suurendades võimalust saada võitu vääriv foto. „On äärmiselt oluline, et tunned oma kaamerat ja et kõik on seadistatud õigesti, putukas ei oota sinu järgi,“ rõhutab Alari Kivisaar. Alari on selle põhitõe järgija: „Väga oluline on kontrollida, et kaamera on seadistatud õigesti enne katikunupule vajutamist. Teist võimalust enam ei tule ja putukas ei oota sinu järgi. Ma töötan enamuse ajast autofookusega, kuna see on täpsem ja väldib ajakaotust. Kui kaameral on Live View funktsioon, soovitan proovida seda kasutada. Juhul, kui pildiotsijasse on raske vaadata (putukaid pildistades tuleb tihtipeale sisse võtta ebainimlikke poose), siis on sellest funktsioonist palju kasu.“

Statiivi kohta ütleb Alari, et 90% juhtudest ta seda ei kasuta. „Ma kujutan ette, et seda oleks ehk kerge kasutada, kui pildistad midagi nii staatilist nagu seen. Aga kõrreke liigub tuules, liblikas liigutab end mitu korda silmapilgus. Ilma statiivita saab kergemini liikumist järgida kaameraga. Käest saab kiiresti nurka muuta ja kohe saad uue kaardi. Iga millimeeter ju loeb makros!“

Ta lisab, et on oluline jälgida pisiasju. Näiteks, milliste putukate kest läigib – välk võib nendelt tagasi peegelduda. „Liblikad on pehmemad tegelased. Aga kõige olulisem on silm kindlasti teravaks saada. Seda enam, et silmad on putukatel vaat et kõige põnevanad kehaosad“.

Alari on suurepäraste oskustega fotograaf, kel on kirg erinevate objektide vastu. Kasutades oma põhjalikke teadmisi värvidest, kujunditest, vormidest ja kompositsioonist ühendab fotograaf need elemendid omavahel, luues imepäraseid ja tihti ka abstraktseid kunstiteoseid. Vali alustuseks lilled „Minu õnn on see, et alustasin pildistamist väga kitsal alal – liblikad,“ ütleb ta.

Kui alustuseks korraga üritada kõike ja kõiki pildistada, ei pruugi soovitud areng ühelgil alal piisav olla. Alustada soovitab ta seda ala aga näiteks lilledest, sest lilled on imeliste värvide ja kujundite allikad – ning lilli on võimalik pildistada igal pool. Niisiis on makrofotograafia algajale lilled ideaalseks objektiks. Olulisim on, et nad on tavaliselt paigalseisvad. Seega on piisavalt aega katsetada erinevaid kompositsioone ja kaamera seadistusi, kartmata seejuures, et pildistamise objekt võiks plehku pista. “Oluline planeerida võttepäevad ette nii, et need langeks kokku parimate ilmastikuoludega. Alari selgitab: „Kui ma planeerin oma päeva fotografeerimiseks, vaatan tavaliselt internetist viie päeva ilmaennustust ja kõige olulisem faktor on tuule kiirus. Kui võimalik, valiksin kerge kõrgpilvitusega päeva või vahelduva pilvisuse ja päikesepaistega päeva.“ Alari jätkab: „Tugev ülalt paistev päikesevalgus on väga harva fotografeerimisel kasulik. Sellistel puhkudel tuleb appi makrovälk, mis aitab pehmendada teravaid kontraste ja tugevaid varje. Omapäraste tulemuste saamiseks soovitab ta veel: „Maksimaalse tulemuse saavutamiseks kaasake pildile kontrastsed värvid. Üldiselt üritaksin ma vältida kaadri täitmist liiga paljude erinevate värvidega – foto saab olla tõeliselt efektiivne vaid siis, kui see sisaldab ainult kahte või kolme ilusat tooni. Suurepärane oleks, kui suudate unustada kindla lille salvestamise soovi ja naudite lihtsalt harmoonilise värvide, joonte ja kujundite tasakaalu loomist pildil.“

Alari pooldab lihtsate tehnikate kasutamist, et aidata teil oma kompositsiooni ideaalseks muuta: „Proovige vaadata läbi pildinäidiku, liikudes ringi näiteks ümber lille. Sellise lähedase fokusseerimiskauguse puhul muutub nähtav pilt dramaatiliselt ka kaamera vähese liigutamisega. Seepärast ei soovita Alari võtta ühte ja ainukest asendit või kasutada statiivi.

Enda kohta ütleb ta, et sageli ongi kõige parem esimene, intuitiivselt tehtud kaader. Kui hakata liiga pikalt mõõtma ja mõtlema, ei pruugigi nii head emotsiooni lõpuks fotole jääda. Ta jätkab: „Ma kasutasin alguses ava prioriteediga pildistamisrežiimi, nüüd töötan palju manuaalrežiimiga. “ Aga on hea pildistada siis kui valgusolud väga kiiresti muutuvad. Parimad teosed sünnivad, kui suudetakse mõelda väljaspool tavalisi piire.

Edukate tulemuste saavutamise tõenäosuse suurendamiseks soovitab Alari: „Kontseptuaalsete fotode jäädvustamiseks peate te püüdma olla teistest erinev oma töödes. Fotograafia reeglite rikkumiseks peate neid reegleid aga esmalt teadma!!! Kuid ärge rikkuge reegleid nö „jõuga“ , lihtsalt rikkumise pärast. Looming peaks tulema iseenesest, teie seest“ NÕUANDED Proovi laskuda nii madalale, kui võimalik. Eriti just putukad näevad veelgi muljetavaldavamad välja, kui neid pildistada altpoolt. Võta arvesse kellaaega. Hommikuti kipuvad putukad olema väga loiud. Kasuta seda momenti ära. Fotole annab jumet eriline hommikuvalgus. Sama kehtib ka õhtu kohta. Proovi läheneda pildistamise objektile võimalikult aeglaselt. Enne, kui sa arugi saad, tõusevad nad lendu või jooksevad minema.

Mida puhtam taust, seda selgem on objekt. Võimalusel vali lihtne taust. Mis on sinu pildi juures oluline? Mõtle hoolega oma fookuspunkti valimine läbi, selleks vali õige ava suurus. Otsusta, kas soovite kogu pilti fookusese saada või eelistate jätta mõned pildi osad pehmeks. Soovi korral hoia foto objekt fookuses ja lase taustal olla fookusest väljas. Oota õiget ilma. Välitingimustes pildistades jälgi hoolega tuult. Proovi pildistada kerge pilvisusega tuulevaiksel päeval. Võimalusel blokeeri tuul oma kehaga, et hoida objekt liikumatuna. Eemalda taustalt soovimatud objektid.

Mina kasutan vahest üksikute segavate kõrte eemaldamiseks kääre. Kadreerides järgi alustuseks kuldreegleid (nn kolmandikureegel, diagonaalid jne.) Vahetult enne päästikule vajutamist aga usalda oma intuitsiooni!!! Kui on viitsimist ja võimalusi, muuda oma aed putukasõbralikuks. Otsi ja istuta lilli, mis meeldivad näiteks liblikatele. Või ära nudi kogu muru ära, jäta kuhugi aianurka väike umbrohuväli:) NB!: Nad eelistavad taimi, mis pakuvad neile toitu – mitte neid, mis on meie meelest kaunid.

Alari Kivisaar

www.alarikivisaar.com

Tekst: Inkari Lindve

<< Tagasi