Nikon S1000pj (14.12.2009)

Nurka surutud objektiiv ei tüki kaamerast välja, mis annab kaamerale kindlasti pikaealisust (eriti hooletu kasutaja kätes) juurde.

Mis nostalgiasse puutub, siis minu jaoks pole „slaidimälestused” sugugi nii ühesed. Nimelt oli mul lapsepõlves üks Evaldi-nimeline sugulane, kelle juurde külla minek tähendas alati vähemalt paaritunnist, minu ja teiste minuvanuste nagamannide jaoks surmigavat pildiseanssi teemal „sünnipäevad-pulmad-matused”. Kuigi mu kaameratest on aastate jooksul läbi käinud sadu rulle slaidfilmi, olen ma ometi vältinud samalaadsete ürituste korraldamist. Tundub, et paljudel sellist ettevaatlikuks tegevat kogemust siiski pole ning Nikoni insenerid on oma firma uusimale kompaktkaamerale sisse ehitanud digitaalse projektori.

Tagapaneelist enamuse enda alla võttev ekraan on ere ja kontrastne.

S1000pj peamised võlud seisnevad pildi valgele linale näitamise oskustes.

Alustame siiski algusest ehk pildi tegemisest. Ma ei saa öelda, et S1000pj ses osas konkurentidest oluliselt erineks. 12 megapiksline sensor on pisike ja kõrgemate tundlikkuste juures on detailsus kiire kaduma ning mürad võtavad võimust. Kahjuks pole ka viiekordse ulatusega varioobjektiivil (28-140mm ekv) avadega väga laiutada (f/3.9…5.8), mis aga paratamatult õhutab kasutajat kõrgemat ISO kasutama. Mõnevõrra aitab seda soovi taas alla suruda optiline VR stabilisaator. Nupuvajutaja elu meeldivamaks muutmisel on appi tulnud veel terve rida erinevaid elektroonilisi funktsioone, näiteks Best Shot Selector (kaamera valib automaatselt teravaima kuni kümnest viimati tehtud fotost), D-Lighting dünaamikalaiendaja (varjudest enamate detailide väljatoomiseks) ja Scene Auto Selector (kaamera analüüsib nähtavat stseeni ning valib sobivaimad säriparameetrid). Leiduvad ka võimalused portreepiltide kenamaks muutmiseks ja kinniste silmade vältimiseks fotodel, punasilmsuse eemaldamisest rääkimata. Küllaldases valguses on tõepoolest elu kena ja pildid värvilised, kuid hämarik pole S1000pj jaoks kohane element. Sama kehtib ka heliribaga videolõikude (640x480 pikslit, 30 kaadrit sekundis) jäädvustamisel. Päikeseliste inimeste kaamera päikeselistesse paikadesse… ehk siis teisisõnu - on üpris selge, et selle pisikaamera helgemaks pooleks pole mitte eeskätt valguse jäädvustamise vaid selle taasloomise oskused.

Päikesepaistes saab pisikaamera pildistamisega suurepäraselt hakkama… hämaras pildistamine pole siiski selle riistapuuga parim mõte.

Paljude kompaktkaamerate objektiivid ei taha lainurgaasendis moonutustevabalt joonistada. Coolpix S1000pj objektiivil kipub küll nurkades teravus kannatama, kuid geomeetria jääb paika.

Nikon S1000pj projektoriosa on unikaalne ning erinevalt ülejäänud funktsioonidest pole seda ka millegiga võimalik võrrelda. Igal juhul on aga tegu huvitava lahendusega. Projektori optika ja elektroonika on võtteks kasutatavatest eraldatud. Selle sisselülitamisel võtteobjektiiv sulgub ning avaneb kate korpuse keskosas asuva 21mm f/3.5 projektsiooniobjektiivi ees. Valguse tekitab üliere LED-valgusallikas. Kui pilti armastab kaamera-projektori hübriid päikese käes, siis pilte näidata tuleks sellega võimalikult hämaras, kuna täiesti arusaadavalt pole nii väikesest kestast väga palju valgusvõimsust võimalik välja pumbata. Kuva diagonaaliks lubatakse kuni meeter (projektsioonikaugusel 2m), teravaks tuleb see sättida käsitsi, kaamera ülaserval leiduva liuguri abil. Piltide valimiseks ja vahetamiseks tuleb kaasa tilluke, kuid mugav kaugjuhtimispult. Samuti saab Nikon S1000pj hankinu sellega kaasa väikese kaameraaluse (või peaks ütlema projektorialuse?).

Tekkiv kujutis on üllatavalt ontlik. Kuigi kuva lahutusvõimeks on „kõigest” 640x480 pildipunkti, on detailid selgesti eristatavad ja teravapiirilised. Värvikontrastsus on veidi (ehk peaks ütlema - slaidilikult?) rõhutatud, kuid mitte häirivalt. Nagu ükskõik milliste teiste projektoritüüpide puhul, aitab siingi väga palju kaasa korralik ekraan – võrreldes valge värvitud seinaga on pilt spetsiaalsel pinnal oluliselt kenam.

Nikon S1000pj on hea näide sünergeetilisest tootest. Pildistamisomadused on sel tagasihoidlikud ning tõsised projektsioonihaid hangivad endale samuti oluliselt võimekama pildiheitja. Samas „kompotina” on see aga väga huvitav ja õnnestunud. Tegu pole kaugeltki odava riistaga (ca. 7200 krooni), kuid sellele vaatamata on võimalus omada vestitaskusse mahtuvat kaameraprojektorit vägagi peibutav. Onu Evaldid, kuraskid, hoidke alt, kättemaksu tund on tulnud!

TEHNILISED PÕHIANDMED:

Sensor: 12.1 miljoni piksliga 1/2.3 tollise diagonaaliga CCD-sensor. ISO 80-6400.

Võtteobjektiiv: f=5.0-25mm (28-140mm ekv), suurim ava f/3.9-5.8, 13 läätse 9 grupis. Optiline stabilisaator. Lähim teravustuskaugus makrovõttel 3 cm.

Katik: säriajad 1/1500… 4 sek, sarivõtte kiirus kuni 0.9fps

Säri mõõtmine: 256-punkiga maatriksmõõteseadis, võimaldab ka kesk-kaalutud ja punktmõõtmist.

Säriprogrammid: P, Av, Tv, M ja motiivprogrammid.

Ekraan: 2.7” TFT LCD, 230000 pildipunkti

Projektor: 21mm f/3.5 objektiiv, PowerLED valgusallikas. Suurim lahutusvõime 640x480 pildipunkti. Kuva diagonal kuni 1m (10lm valgusvoo juures).

Tulemusfail: JPEG (EXIF 2.2) suurusega kuni 4000x3000 pildipunkti

Heliga videolõik (MOV) lahutusvõimega kuni 640x480 pildipunkti, 30 fps

Mälukaart: MMC või SDHC mälukaardid, 36MB sisemälu.

Vooluallikas: Liitium-ioonaku EN-EL12 (laadija kuulub komplekti)

Mõõdud ja kaal: 99.5(L)x62.5(K)x23(S) mm, kaal aku ja mälukaardiga 155 grammi.

Autor: Margus Männik

<< Tagasi