Eluslooduse pildistamine varjest (30.04.2009)

Toomas Ili

Hetkel tegutseb ta vabakutselise loodusfotograafina, see annab talle võimaluse alati ilusa ilmaga pildistada ja päevade kaupa loomi-linde kaamera ette püüda. Toomas Ili on kaamerat käes hoidnud alates poisipõlvest. Selle kohta käib legend, et ta võttis vanaisa "Smena" tükkideks! Järgmiseks aparaadiks olnud isa "Zenit". Fotohuvi oli nii suur, et väike Toomas ehitas keldrisse pimiku. Et tollane fotograafia nõudis üsna palju näpuosavust, tudeeris ka Toomas erialast kirjandust.

Loodusfoto hakkas Toomast köitma umbes kuus aastat tagasi. Tõsisemalt on ta looduse, eriti lindude, jäädvustamisega tegelenud viimased kolm aastat. 2007. aasta Eesti Looduse fotokonkursilt viis Toomas koju peavõidu loomafoto kategoorias. Toomase tegemisi on võimalik jälgida aadressilt www.toomasili.com.

Nikon Schooli koolitusele, kus keskendutakse lindude pildistamisele eelkõige varjest, tasub tulla igal huvilisel. Kuna põhiteave käib ikkagi lindude tabamise ja varje kasutamise kohta, tulevad kursusel osalejale kasuks elementaarsed fotoalased teadmised. Pilte kohapeal ei tehta, kuid kasutamisvalmis võiks olla teleobjektiiv alates 200mm, ideaalis alates 300mm. Koolitus toimub vabas õhtus ja seetõttu taipab ka algaja riietuda vastavalt ilmale. Koolituse paik sõltub lindudest ja võib registreerumise perioodil muutuda.

Täpsemalt käsitletakse järgmisi eluslooduse varjest pildistamise algtõdesid:

- kuidas leida sobiv koht varje püstitamiseks;

- millist varjet kasutada;

- lindude toitmine;

- eetikaküsimused.

Toomas Ili nõuanded

Paljud algajad on olukorras, kus huvi on aga ei oska valida varustust. Korralik fotovarustus on tänapäeval suhteline mõiste. Ka niiöelda algajatele mõeldud digipeeglid toodavad oskusliku kasutaja käes täiesti arvestatavat pilti, millega isegi suurte väljatrükkide puhul häbisse ei jää. Linnufoto on küllaltki spetsiifiline ala, mis ideaalis vajab muidugi võimalikult pikka teleobjektiivi. Kvaliteet-teleoptika maksab täpselt nii palju, et selle hindasid ei soovita asjaga alles alustaval inimesel enda tuju rikkumiseks vaadata. Küll aga on sajatuhandese profiobjektiivi ja viietuhandese objektiivi vahel olemas üpris korralik valik niinimetatud keskastme objektiive, mille seast iga huviline endale sobiva peaks leidma. Linnufänni objektiivi fookuskaugus võiks alata 300mm juurest. Reeglina soovitatakse enne läbi mõelda, millise fotograafia haruga on soov hakata tegelema, proovida odavama varustusega, kas iseloom meeldib ja siis hakata järjest investeerima.

Lindudest tuleks alustada lihtsamate liikidega. Ideaalne aeg selleks on sügis-talv, kui igaüks oma aeda või kodulähedasse metsanurka lindude toidulaua üles saab seada ning selle külalistega siis kätt harjutada. Soojal ajal on rannikuäärsed kohad sageli täis fotograafisõbralikke linnukesi. Ka lihtsad ja "igapäevased" liigid nagu kajakad või inimestega harjunud luiged on heaks käeharjutuseks.

Raskeks teeb iseõppimise eesti keeles lugu, et otseselt lindusid pildistama õpetavat raamatut Eestis ei ole. Küll aga võiks linnuhuvilise fotokotis olla näiteks Margus Otsa ja Uku Paali kokku pandud "Eesti linnuvaatleja teejuht", kust, sarnaselt ornitoloogiahuvilisele, leiab ka fotograaf palju häid näpunäiteid.

Linnud on sageli pelglikud, reageerivad pisimalegi liigutusele ja võõrale kehale. Seepärast kasutavad lindude pildistajad varjetelke. Varjetelgi võib soetada ka samal päeval kaamera ja objektiiviga. Seda muidugi eeldusel, et olemas on elementaarsed teadmised varjest pildistamise ning eetika kohta. Loomulikult võiks arvestada sellega, kus looduses soovitakse käia - pargis pole telki ju vaja.

Looduses liikumisel tuleb alati oluliseks pidada eetikat. Toomas Ili rõhutab, et hetkekski ei tohi paari asja unustada. Esiteks viibitakse metsikut lindu pildistades tema territooriumil, ehk temal külas. Olgu see tihane või kotkas, tuleb käituda mõeldes sellele, et sa tahad ka järgmistel päevadel sinna tagasi minna ja veel pilte teha.

Koolitusel saadakse ja jagatakse kogemusi

Fotograafiahuviline Merje rääkis, et on läbinud pikema koolituse ja nüüd tunneb sügavamat huvi just lindude pildistamise vastu. „Mulle meeldib metsas jalutamas käia. Samuti vanad talukohad. Seni olen pildistanud nii oma aias kui looduses linde. Aias käivad kõige rohkem tihased, ka varte, pasknääre, kuldnokki, musträstaid olen püüdnud jäädvustada. Siiski ei ole ma rahul selle keskkonnaga, mis aias on. Ilusat tausta tahaks ju ka fotodele, mis looks meeleolu," sõnas Merje.

Ta nimetas, et foorumites võib küll käia ja suhelda, kuid kunagi ei tea, kas saadud vastus on pädev. Seepärast eelistab ta kuulata valitud kõnelejate juttu. „Täna õppisin, et ka looduses saab ise keskkonda luua. Meile näidati, kuidas varjetelgi juurde suur oks maasse kaevata, kuhu siis linde oodata. Tõepoolest - maas ei ole lind nii loomulik, kui oksal," jagas Merje muljeid.

Kuna ta pole veel varjes pildistanud, sai ta ka teada, mis tunne on kolm tundi looduses paigal olla. „Tavaliselt ju jalutad, siis ei hakka kunagi külm. Kui aga peaks mitu tundi sobivat hetke ootama, siis peaks väga põhjalikult riietuma," nentis Merje. Porfiks ta hetkel ei pürgi, kuigi vabadust looduses käia tema amet võimaldab - ta on disainieriala inimene. „Ma arvan, et ostan kindlasti endale telgi ja otsin sobiva koha, mul seisab ees kindel metsa minek," ütles ta koolituse lõpus. Nädalapäevadest valib ta tööpäevad, sest laupäeval-pühapäeval segavad metsarahu puhkajate seltskonnad.

Koolitusele oli tulnud ka Tiit Sermann, kelle loodusfotosid on ka juba müügiedu saatnud. „Alati on mõnus kogemusi vahetada, juttu ajada ja kuulata, mida teised arvavad," põhjendas ta soovi koolitusel osaleda. Linnufotodega on ta kätt proovinud juba neli aastat, põhitööks on kujundamine. Metsas käimise riietus on Tiidul korralikult testitud - seepärast julges ta ka koolitusel kõhuli varjumist demonstreerida (FOTO). „Eks ole küllalt roomatud, et lähemale saada, et paremat kaadrit saada," jutustas Tiit.

Tema üks paremaid fotosid võitis 2007 teise koha loodusfoto konkursil maastike kategoorisa, kus ta püüdis pildile Suurupis tormihetke. „Foto kujutab päikest ja marutormi," kirjeldas ta napilt kunstiteost.

„Sageli saabud parim võimalus, kui oled mõelnud et ei, nüüd enam ei viitsi oodata. Siis mõnikord tõused, otsid paremat kohta. Aga tuleb endaga võidelda, olla äärmiselt kannatlik. Siblima ei maksa siiski hakata, sest hea hetk võib olla mõne minuti kaugusel," jagas Tiit oma kogemusi.

Just hea juhuse läbi tegi ka ühe oma parima foto noor harrastaja Mart Salumäe. „See juhtus Keila-Joal, kui sain kaadrisse kaks vesipappi. Jalutasin ja õnnestus saada imeline foto, mille eest sain auhinna Timberlandi fotokonkursil," rääkis Mart. Tema foto pealkiri on „Papid hoos!" ja võistluskategooria oli elusolendi tegevuspilt.

Enne kojusõitu jalutati rannal ja arutleti, kuhu ja kuidas oleks hea minna telgiga või ilma pildistama, kus hetkel linnud kogunevad ja muid põnevaid nippe. Kui ka igale küsimusele ei olnud võimalik leida ühest vastust, siis arutlemisteemasid jätkus.

Tekst ja fotod: Inkari Lindve

<< Tagasi