Koolitajad
Timo PaloPärit olen Eesti lumiseima paiga Haanja kõrgustiku servalt. Kasvasin üles loodusmaastike keskel. Küllap siit sai alguse armastus looduse ja seal ringi uitamise vastu. Usun, et inimese kujunemise aeg, koht ja selle lugu on sageli elus määravad. Iseäranis eriliseks kujunes suhe lume ja jääga - talvise looduse elementidega. Mind tõmbab Põhjamaine loodus, võlub selle karge ilu. Siin on jõudu ja ürgilmet sellisel kujul, mis paneb inimest tundma end väeti ja haprana. Perekondlikke eeskujude tõttu alustasin varakult suusatamisega. Tegelesin sihipäraste treeningutega aastaid. Üha enam sai aga selgeks, et mingi seletamatu tung kisub aina enam sinna, kus suusajälge ees pole, kus leidub rohkem avastamist ja põnevust. Ema rikkalikust raamaturiiulist leitud lugemismaterjali abil avastasin enese seiklusvaimu lõplikult. Mind köitis tundmatu – vastu astumine omaenese hirmudele, väljakutsed, avastamiskirg. Ülikooli õppima siirdudes oli geograafia üsna loomulik valik. Tahtsin maailma kohta rohkem teada ja piiluda tundmatute valgete horisontide suunas. Kõrgkoolis õppides tekkis esimene tõsisem kokkupuude ka fotograafiaga. Seda tänu ühele kursusekaaslasest sõbrale, kes peegelkaamerat matkadel kaasas kandis. Mööda Eestimaad sai siis palju ringi hulgutud. Esimene kaamera, millega ise sügavamat tutvust tegin, oli äia Zenit. Oli nii õnnestumisi kui ka lõhkirebitud filmirulle, uusi teadmisi ja omajagu uut teadmatustki. 2006. aastal jäälõhkujal Põhja-Jäämerele siirdudes avanesid Arktika värvad esmakordselt. Toona hangitud manuaalkaamera FM3A on saatajaks olnud mitmel hilisemalgi retkel. Jäälõhkuja pardal kujunes sõprus ameeriklastest looduspiltnikega, kes mind fotograafiapisikuga lõplikult nakatasid. Jäise maailma ilust lummatuna viibisin enamuse ajast laeva vööritekil. Kõige maagilisem oli valgus just öötundidel. Seepärast kujunes kuu aja jooksul uneaega väga vähe. Nii sain endale vöörivahi nimetuse. Ühtlasi mõistsin, et kui tahan kogetut jäädvustada, siis tuleb fotograafiasse tõsisemalt süüvida. Edasised aastad kujunesid tööks raamatute ja internetiga, mille tulemuseks kaustikute viisi märkmeid ja päevikuid. Pean kogemust parimaks õpetajaks, kuigi ka valusaimaks. See nõuab aega, tahtejõudu ja kannatlikkust. Polaarmaailma uks, mille vahelt seni sisse olin piilunud, oli nüüd avatud. Järgmisel aastal leidsin end juba elamas triivjääl keset Põhja-Jäämerd, kaaslaseks äsja soetatud esimene digipeegelkaamera. Ärakäimisi tuli sedavõrd palju, et järgmist korda nägin suve kodumaal viie aasta pärast. Peale looduskeskkonna jäädvustamise olen pidanud oluliseks jäädvustada ka seiklust ja rännukirge ennast. Nii leiab paljude fotode pealt inimesi, kes jäises maailmas rändavad ja askeldavad. Püüan looduse enese jäädvustamise kõrval näidata ka tema suhet inimesega. Süviti teaduses olles on mul võimalus sellestki oma piltidega jutustada. Fotod aitavad teadust populariseerida, teha seda paremini mõistetavaks. Fotograafia võlu seisnebki selles, et läbi esteetilise külje aitab ta paremini mitmeid eluvaldkondi mõista ja toob neisse emotsiooni. Foto on sõnumit kandev vahendaja, mis lugu sõnadeta jutustab. Polaaralade keskkonnatingimustes on tähtis oma tehnikat tunda ja usaldada. Prioriteetideks on seal vastupidavus, töökindlus ja kasutuslihtsus. Ekstreemsematel retkedel on tihti iga kaasaskantav gramm liigne luksus. See, mida peale eluks hädavajaliku kaasa vedada on raskelt saavutatud kompromiss. Piiratud vahenditega läbi ajamine nõuab improviseerimist. Paratamatult peab nii end kui tehnikat teatud määral kohandama. Keerukates keskkonnatingimustes on pildistamine kahtlemata pingutus ja privileeg samaaegselt. Sageli on enese eest hoolitsemisegagi ülemäära tegemist. Sportlase aastad on aidanud mul treenida nii kannatusläve kui tahtejõudu. Ekstreemsetes oludes tuleb pildistada stressi seisundis, mis teeb pildistamisele keskendumise väga raskeks. Sageli tuleb võtta suuremaid riske, nii enda kui tehnika osas. Küsid endalt. “Kui suur on minu kirg?” Olgu selle põhjuseks siis külmale kaotatud sõrmed või lumepimeduse all kannatavad silmad. Mugavuse tasandilt väljudes kompad piire ja põrkud vastu teatud riske. Fotograafia on minu jaoks emotsiooni kandev suhtlemisvahend. Aastate jooksul olen planeedi valgetel servaaladel rohkesti kaloreid kulutanud. Kaamera on mulle rännakul olnud kaaslaseks, kellega suheldes sõltub tulemus meeleseisundist ja selle harmooniast ümbritsevaga. Minu tabamused on jõudnud raamatutesse, ajakirjadesse, kooliõpikutesse ning tootekataloogidesse nii Eestis kui mujal. http://www.arcticreturntour.com |